Riia-Istanbul-Dubai

Eile kohale jõudes olime me lõpuks ikka päris väsinud, et suurest väsimusest ei tulnud alguses undki. Aga räägin siis lähemalt kõigest. Alustasime me reisi Riiast, Istanbulis oli ümberistumine. Riia-Istanbuli lend (2,5h) oli ajaliselt meile väga heal ajal- täpselt Karli lõunaunel. Juba enne õhkutõusmist Karl uneles mul kaisus ning nii kui õhku tõusime ta magama ka jäi. Suurema osa lennust ta magas ning ärgates sõi natukene ja vaatas multasid telekast. Kaasa pakkisin mõned tuubipüreed, rosinaid/jõhvikaid ja muid väikseid snäkke. Selle pideva näksimise tagajärjel on tal täna kõht lahti, loodan, et see läheb paika. Igaljuhul see lend läks nagu lepasereega!
Istanbulis pidime ootama 2,5h, see aeg möödus ka kiiresti, sõime natukene ja enne kui arugi saime algas juba boarding. Istanbul-Dubai lend kestis 4h. Istanbuli aja järgi startisime 19.30. Arvasin, et ega siingi Karl kaua üleval ei ole, sest kodus ta läheb meil umbes 20 paiku magama. AGA, meie ees istus nii 3-4 aastane hüperaktiivne poiss, kes pakkus Karlile üsna palju huvi ning taga istus 10-11 kuune poiss, kes vahetpidamata lalises ja karjus. Kui ees oli vaikus ja Karl juba tahtis magama jääda, siis hakkas taga karjumine ja nii käis see vahetpidamata, justkui teatekarjumine, üks lõpetas ja teine alustas tegevusega :D Karlil oli muidugi lõbus aga tänu nendele ta siples üsna palju ringi. Vahelduse ja väsitamise mõttes kõndisime vahepeal mööda lennukit ringi (õnneks oli suur 2 vahekäiguga lennuk) ja magama jäi ta lõpuks 10 minutit enne maandumist ja siis magas ta hommikuni. Ka kõige tugevamaid murrab ükskord uni! Edasi ei ajanud ükski asi Karli üles. Hotelli jõudes veel pesin teda märja rätikuga ja vahetasin riideid aga ta üritas ainult külge keerata :D Hommikul oli muidugi imestus suur, et kus ta nüüd omadega on?!
Enne reisi me veel mõtlesime, et kas võtta käru kaasa või mitte, sest ega me enam väga seda käru ei kasuta ja kartsime, et tassime seda mõtetult. Mul on nii hea meel, et ikka võtsime! Seni kuni käru liigub on Karl rahul, ehket kõik need pikad lennujaama vahemaad ja siin linnaski saame me vankriga läbi aetud, süles ei jõuaks nii palju tassida. 
Lendasime me Turkish Airlinesiga ja ainult kiidusõnad! Riia-Istanbuli lennul oli nats väiksem lennuk kui Istanbul-Dubai, aga mõlemad olid ülimugavad ja väga suur pluss oli, et igal istekohal oli oma telekas. Jarmo mängis lendude ajal piljardit, mina vaatasin filmi või Karliga multasid. Meil oli telefoni ka igaksjuhuks mõned multikad tõmmatud aga lennukis polnudki vaja telefoni kasutada. Söögid polnud väga maitsvad aga lennureisidel ei saagi vist väga gurmeed oodata. Padjad mis anti olid väga suureks plussiks! Teenindus oli igati superluks ja mis mulle eriti meeldis, ei olnud seda pidevad müümist, keegi ei tüüdanud oma kraami ja loteriiga.
Lapsega reisimise plussiks on veel see, et tihtipeale saab ilma järjekorrata või eraldi käikudest sisse. Ma ei tea kaua me oleks pidanud Dubai lennujaamas ootama, et riiki sisse saaks ja kohvrid kätte-ilmselt 1-1,5h. Õnneks keegi vaatas, et aaa, te olete väikse lapsega, teie jaoks on meil eraldi kontroll. No why not! Väljas me olimegi.

Karli näostki on näha seda suurt vaimustust :D Enne lennukile minekut küsisime, et kas lähme Dubaisse? Vastas: EI!. Kas lähme lennukiga sõitma? Vastas: EI! Ühesõnaga kõigele vastab ta praegu EI.
Siiani on temaga olnud ikka täitsa lust see reisimine. Siia sõites ma ei läinud vist kordagi närvi või ei tekkinud mõtet, et lapsega reisimine on ikka raske ja õudne. Eks rohkem tegemist ikka ole aga kui laps on õnnelik ja rahul, siis on ka vanemad õnnelikud ja rahul omadega. No loomulikult on Jarmo väga suureks abiks, üksinda lapsega reisimist ma vist tõesti ei kujutaks ette.
Täna oli selline tavapärane Eesti suveilm, +20 kraadi sooja ja pilves, õhtu oli ülimõnus, tulid meelde need mõnusad soojad terassiõhtud. Kohalike jaoks on praegu ju talv ja nemad väga naudivad seda´´ jahedust´´. Ilmateate järgi peaks edasi kuumemaks minema, kuid õnneks mitte väga palavaks. Mina ega Jarmo ei ole väga suure kuumuse armastajad, niiet meie jaoks jääb ilm ilmselt sobivaks.

Kuna saime öösel kell kolm magama, siis võtsime täna üsna rahulikult. Ainus eesmärk oli kindlasti hommikusöögile jõuda. Me oleme terve perega hommikuti üsna näljased :D Peale 10 me sinna lõpuks jõudsime. Söögid olid väga maitsvad, pooltest asjadest ei saanud muidugi aru, et millega täpsemalt tegu on :D Aga mujal ma pole näinud, et elavas järjekorras valmistatakse sulle meelepärane omlett või muna, täpselt midagi meie jaoks! Tavaliselt on mingid veidrad omletid, mis pole üldse omleti moodi ega maitsega. Ja hummus, see oli siin nii hea!

Peale hommikusööki jalutasime natukene ümbruses ringi, tegime marketis mõned sisseostud ja juba oli lõunaune aeg. See unereziim on siin totaalselt sassis Karlil. Lõpuks jäi ta kella kahe paiku magama (ma vist jäin enne Karli isegi magama :D) ja enne nelja hakkasime vaikselt teda üles ajama, sest tahtsime minna mu sõbrannale Ailile ja tema perele külla.

Metroosüsteem on siin hästi lihtne ja mugav, reisi ajal jäämegi ilmselt suuremas osas seda kasutama. Aili elab meist 2 peatuse kaugusel. Vahemaad on siin tegelikult ülipikad ja jala pole midagi väga peale hakata.
Jalutasime natukene sealkandis ka ringi, Aili pisem laps Daniel (3 kuune) tegi väikse uinaku ning Karl ja Rayan (Aili vanem poeg) majandasid mänguväljakul. Mingi hetk läksime nende juurde ning Jarmo ja Zeid (Aili abikaasa) panid plaani paika ja tellisid söögid õhtuks. Zeid uuris, et mis plaanid meil täpsemalt siin on ja tundis muret, et Jarmo saaks ikka piisavalt siin kogeda. Kuna ma olen korra juba käinud ja põhilisemad turistikad ja atraktsioonid läbi käinud, siis minu jaoks ei ole oluline ilmtingimata igale poole jõuda, samas oleks mul väga hea meel kui Jarmo saaks ka seda kõike kogeda. Igaljuhul Zeid lubas osaliselt Jarmo lõbustamise enda peale võtta.

Karl on siiani ikka väga nautinud seda elu siin, õhtul oli tal isegi magamajäämisega raskusi, sest äkki midagi jääb tegemata :D

Aili tagahoov :D Tegelikult jah, nende majast (pilvelõhkujast) välja astudes on kohe selline ilus vaade- söögikohad, mänguväljakud ja isegi oli mingi suur jalgpalliplats.

 

Homseks me pole ka konkreetset plaani paika pannud, hommikul ilmselt otsustame ilma järgi, kuidas päev kujunema hakkab (kas tuleb rand või mingi muu tegevus). Üldiselt hakkab päev jooksma Karli lõunaune järgi, mida ma tahaks hea meelega lasta tal hotellis teha (siis saame ise ka natsa puhata ;). 

Kuna kõik mu kõrval magavad juba magusat und (kell on 1 juba!) ja arvuti aku hakkab tühjaks saama (mul pole õrna aimugi kus laadija on), siis tõmban otsad kokku.  

Ilmselt jäid pooled mu mõtted kirja panemata, aga väike ülevaade ikka :)

Update aeg

Tulime täna perega Riiga ja homme lendame Dubaisse puhkama. Mis siin hotellis ikka muud teha kui väike update :)
Viimasel hetkel tuli meelde, et pagan, kooli jaoks oli vaja ju praktika analüüs ära teha. Vorpisin seda siis autos, teel Riiga. Nüüd sain kõik saadetud aga oh toredust, 3 märtsiks on vaja veel mingi konkreetne jama valmis teha ühte ainesse..noo ja me jõuame 3-daks märtsiks tagasi...et siis basseini ääres hakkan õppima? :D
No nali naljaks..pakkisin ühe raamatu ka kaasa, et ehk basseini v no mine sa tea kus tekib isu lugeda- ´´ EKG- see on lihtne´´. Siiani pole kordagi seda lugenud, miks ma siis arvan, et seal seda tegema hakkan? :D
Pakkimisest ka veel. Olen nüüdseks vist kolm korda oma kohvrit ümber pakkinud ja iga kord riideid vähemaks võtnud. Kodus panin kohvrisse kleidi mida pole 3-4 aastat kandnud, miks ma küll arvasin, et reisil seda teen? Kleit läks kappi tagasi, paremaid aegu ootama. Jarmo kohvri pean ka veel üle vaatama, ta pakkus, et võin Karli asjad tema kohvrisse panna aga olin need juba enda omasse ära pakkinud ja ei hakanud ümber tõstma. Hiljem nägin, et tal on kohver ääreni täis, mingid minu kombed on endale külge saanud vist? :D
Niipalju siis reisivärgist praegu.. Üritan seal ka ikka väikse ülevaate anda, endalgi nii hea lugeda tulevikus. Mingi aeg just tuletasin meelde vanade postitustega oma eelmist Dubais käiku, nostalgia missugune.

 

Karl sai vahepeal endale joonistamiseks pliiatsid, kui plokk oli täis joonistatud ja mina parasjagu teisel korrusel pesu kuivama panin, siis alla jõudes ootas mind ees selline kaunis üllitis. Mul oli hea meel, et see oli põrandal mitte seinal. Õnneks pliiatsid olid ka veega mahapestavad. üldiselt nüüd enam ei jäta pliiatseid ripakile :) 

See kuu olen kuidagi usinalt tegelenud ostlemisega, loomulikult Karlile. Soetasin talle järgmiseks talveks uue kombeka ja nüüd kevadeks ja tulevaseks sügiseks fliisvoodriga vihmakostüümi. Seda viimast mul polnud plaanis teha, sest ilma voodrita kostüüm on tal olemas ja arvasin, et saab hakkama. Aga nähes eile millisena Karl väljast tuppa jõudis..kombekat polnudki näha, üks porikäkk oli ainult ja siis oli see kostüüm minu jaoks müüdud. See ilma voodrita vihmakostüüm on vist ikka suht pointless. Ostsin selle kevadel ja selga sain paar korda, sest suvel kuidagi ei hakanud seda panema ja kevadel olid nagu liiga jahedad ilmad..muidugi saaks sinna alla osta mingi soojema aluskombe aga mis seal ikka. No ja kui vaja, siis suvel panen selle ilma voodrita kostüümi, eks näis kuidas kujuneb. 

Ma ikka vaatan ja imestan kuidas lapse peale raha kulub. Mõtlen juba kevade-suve peale. Nüüd reisile tulle avastasin, et kõik suvel ostetud jalanõud on väikeseks jäänud (sandaalid, ketsid, tossud). Ei julgenudki praegu uusi tosse ja sandaale osta, sest äkki suveks on väikesed ja väga suure kasvuvaruga ka osta ei taha. No ja hindadest ärme üldse räägi. Täna just sportlandis vaatasin laste tosse, vähe ägedamad mudelid jäid sinna 50.- kanti. No krt, ma ostsin enda tossud 43.- euri eest! Ühed väga shefid punased nike tossud jäid isegi sõelale (28.-), kuid seda suurust mida tahtsin polnud. Praegust kandmiseks oleks saanud aga kartsin, et suveks need jälle väiksed. Õnneks sain sõbranna lapselt laenuks ja saame praegu hakkama. 

Homme tuleb suhteliselt pikk päev meil, Karl ilmselt ärkab juba seitsme paiku, et väga põõnata ka ei saa. Lend läheb meil kella 13 paiku, mis on hea aeg, sest Karlil on siis lõunaune aeg (ma väga loodan, et ta jääb ikka magama ka), Istanbulis on meil üsna lühikese ooteajaga ümberistumine ja AÜE aja järgi kesköö paiku peaksime kohal olema. Isver, see kõlab ikka päris väsitavalt. Plaanisin hommikul veel trennis ära käia..no näis kuidas kujuneb. 

Head und!

Prooviks vahelduseks midagi muud..

Juba tükk aega olen mõelnud, et võiks jõusaalile lisaks teha kord nädalas midagi jooga sarnast, et saaks ennast venitada ja oma kaelasooned lahti. Alates sellest kui kool algas olen natukene kimpus pingepeavaludega, kaelasooned on nii kinni omadega ja kui kehvemalt magan ka, siis on järgmine päev peavalu garanteeritud. Ma kohe tunnen kuidas ühest punktist kaelalt see valu hakkab liikuma ja areneb edasi peavaluks. Igaljuhul jah, mõtlesin, et ehk oleks sellest abi. Kuna bodybalances olen ma kunagi ammu käinud ja täna hommikul muud valikut polnud, siis saigi sinna mindud. Soojenduse ajal tundsin ennast nagu elevant portselanipoes ja kirusin kui raske see värk ikka on ja kui nõrk ma olen. ''Issand jumal sa ei jõua käsigi üleval hoida'', mõtlesin endamisi :D noh naljaga pooleks ikka. Tegelikult mida edasi, seda paremaks läks, tasakaaluga on suured probleemid aga seda ju annab ka arendada. Plaan on siis pühapäeviti hakata seal käima.
Muide, vaatamata sellele, et olin üsna koba sain ma oma kaela tunduvalt paremaks. Siiski panin aja ka massöörile, Jarmo sai juba täna täitsa kurjaks mu peale, et ikka veel pole massöörile aega pannud! No ma ei osanud, siit Tartust kedagi otsida. Täna käisime Darolaga söömas ja ta andis mõned soovitused ning voilaa, aeg on olemas!

Juba veebruar?

Veebruar alles algas aga mul on juba täitsa kevade tunne peal. Okei, igapäev ei ole aga vahest on õhus täitsa seda kevade lõhna, õhtud on juba pikemad ja linnud ka vahest laulavad. Oii kuidas ma ootan kevadet! Sellest ''talvest'' mida on raske talveks nimetada on kergelt öeldes kopp ees. Lund ei ole-suusatada ei saa ja üleüldse kõikidele talverõõmudele on kriips peale tõmmatud. Väljas on porine ja lägane, Karliga pole seal suurt midagi teha. Temal veel on lõbus aga mina, mina ju külmetan. Jep, tean, et pole halba ilma, vaid halb varustus aga ma ütlen, minu varustusel pole küll midagi viga aga kui ikka pool tundi kohapeal seista, siis paratamatult hakkab jahe. Koguaeg ei jõua karelda ka :D Ja kindlasti on nii, et kui juba arvad, et voh nüüd tulebki kevad, siis sajab 20cm lund maha ja kevadest võib suu puhtaks pühkida, kõlab kuidagi Eestilikult. Ptüi, ptüi, ptüi!

                                           Karl naudib ''talverõõme'' :)

Kui nüüd jaanuarile tagasi mõelda, siis tundub nagu midagi ei toimunudki. Aeg möödub nii kiiresti, et raske on asju meenutada. Päevad mööduvad ikka Karliga tegeledes ja igal võimalusel külastan jõusaali, vahest mahub sekka sõbrannadega kino või väike õhtusöök. 

Jarmo töögraafik on viimasel ajal nii tihe, et mul on keeruline isegi hommikul 6.30-ks trenni jõuda. Tihtipeale ta peab varem kodust ära minema, mistõttu ma ei jõuaks trenni ära teha. Viimased paar nädalat ongi keeruline trennidega. Kuidagi on sattunud nii, et 3p saan järjest käia ja siis 3-4 päeva ei saa. Tahaks ikka vähe mõnusamat reziimi ja aega taastumiseks. Oh ja need korrad kui saab kellegiga koos trenni teha, oi kuidas ma tunnen trennisõbrast puudust! Nädalavahetusel õnnestus Marjega ajad klapidada, üritasin teda ''moosida'', et Myfitti üle tuleks..aga mul on paremat moosi vaja vist :D Tegelikult on üsna raske kellegiga trenniaegu klapitada, mina käin ikka nii kuidas Jarmo ja Karl võimaldavad aga teised käivad lisaks veel tööl ka. Ega üksi ka halb pole, saab trennid kiiresti tehtud lihtsalt :D

Täna käisime Karliga allergoloogi juures, plaanilises kontrollis. Eelmine aasta kui Karl oli tihti haige (bronhiidid), siis määrati talle Flixotide Inhaler, mida kasutasime juunikuuni. Novembris kui ta lastehoiuga tutvust tegi õnnestus tal väike viirushaigus saada ning perearst arvas, et võiks jälle Flixotidega alustada, et ikkagi viirusteperiood ja ilmad ka kehvad jne jne. Alustasime siis! Peale 1,5 kuud vähendasin doosi 1 korrale päevas ja lõpuks jätsin täitsa ära. Õnneks täna allergoloog sellepärast mul pead maha ei võtnud, kuid näha oli, et ta päris rahul ka ei olnud. Samas uuesti peale seda ka ei pandud, sest kaebusi pole (hingeldus, köhimine jne). Praegu jäidi Karli seisundiga rahule ning märtsis kui uuesti hoiuga tutvust teeme ning haigused kimbutama hakkavad, siis pean ise hindama kas on vaja jälle alustada või mitte. 

Lisaks tehti röntgenpilt ninaneelust, kuna oli kahtlus adenoididele (pikalt kestev nohu, suukaudu hingamine). Arst arvas, et praegu oleks hea see pilt ära teha, sest Karl on terve. Õnneks adenoide pole! See muidugi ei tähenda seda, et need mingi hetk suurenema ei või hakata. Aga hetkel on vähemalt sellega rahu majas ja ei pea operatsioonile mõtlema.

Ise käisin veel sünnimärke kaardistamas. Üsna produktiivne päev! Seoses sellega soovitan kõigil oma sünnimärke jälgida ning vajadusel ikka kontrollis käia. Olen ikka kord aastas nahaarstile näitamas käinud, kuid see pole olnud põhjalik. Arst küsib mis muret teeb ja pm on läinud kabinetis 5 minutit ja alati sealt lahkudes on olnud kuidagi tühi tunne, et nii siis ongi või?

Sünnimärkide kaardistamine on aga hoopis põhjalikum (tasuline teenus ka muidugi). Tuleb ennast riidest lahti võtta (pesu võib selga jätta), kõigepealt vaatab arst oma väikese luubiga kõik sünnimärgid üle ning jooksvalt märgistab ära mida ta üles tahab pildistada. Siis pildistab ta kehaosade kaupa ning hiljem kõik sünnimärgid eraldi ja arvutis märgistas ära milline sünnimärk kus kehaosal oli. Ütleme nii, et mul on vähe ja üsna väikesed sünnimärgid, kuid pildi peal tundusid nad nii jubedad :D

Kokku pildistas ta mul 5 sünnimärki ja tasuma pidin 32.-

Oh mida kõike ma veel tahtsin rääkida :D Ahjaa, kui detsembris Karlil see lastehoiu blokk peale tuli, siis ta keeldus enda voodis magama jääma, nii me siis hakkasime teda enda kaisus magama panema ja siis tõstsime tema voodisse ümber. Alguses see toimis aga mida aega edasi seda varem hakkas ta öösel ärkama ja meie juurde nõudma. Ta täitsa teadlikult juba istus oma voodis, asjad kokku pakitud ja ootas kuna keegi talle järgi tuleb. Kui üritasime talle selgeks teha, et ikka enda voodis tuleb tuttu jääda, siis järgnes sellele konkreetne pearaputus. No hästi, uni on ju magus ja nii me allusime tema provokatsioonile. Alguses polnud viga, võtsime ta enda vahele ja magasime kõik edasi. Mingi hetk aga hakkas selline jant pihta, et ta enam ei jäänud magama vaid tiksus lihtsalt meie vahel üleval. Ei olnud mingit nuttu või jorinat vaid vaikselt, vahest jutustas ja naeris AGA siples palju, katsus sõrmedega mu nägu (eeldades, et ma siis ütleks selle näoosa mille peal tal sõrm on), kui ma selja keerasin, siis sügas lihtsalt mu selga, keeras ennast risti ja toppis oma jalgu Jarmole näkku, kõditas varvastega selga jne jne. Ja kui selline asi toimub, siis ei saa ju keegi magada! Eile hommikul oligi viimane piisk. 2h tiksus ta meie vahel üleval ja kui lõpuks mul oli aeg ärgata jäi tema magama. Mõtlesin küll tükk aega, et kas ikka lähen trenni, kui nii kehvalt maganud aga sinna ma ennast ajasin. Edasi läksin veel vastuvõttu ja no siis jõudis see väsimus kohale. Terve päev oli selline tunne nagu oleks eelnevalt olnud 24h tööl. Õhtul otsustasime, et aitab sellest kaisus magama panemisest. On nunnu ja tore küll oma lapsega kaisutada aga see maksab ikka valusalt kätte kui ise enam magada ei saa. 

Eile jäi ta ilma pikema jututa enda voodis ilusti magama ning magas seal 5.30ni, siis võtsin ta meie vahele ja magasime edasi. Täna jäi ka ilusti magama aga näis kuidas öö möödub. Eesmärk on mitte enne kella 5 teda meie juurde võtta. 

Ah aitab kah, jutt juba niigi pikk ja segane. Peaks ikka tihedamalt siin käima :D

Püsige terved!

Aasta lõpp ja uue algus

Praegu vist veel on viisakas head uut aastat soovida?! Igaljuhul head uut ning edukat aastat kõigile! Aasta lõpp möödus mul üsna trenniderohkelt, see oli ka ainus meelelahutus mul viimasel nädalal. Nagu ma viimases postituses mainisin, siis Karl jäi natukene tõbiseks ja oli pool nädalat ÜLIHALVAS tujus no eks tal siiani on nats saatan sees aga juba hakkab paremuse poole minema. Mina süüdistan kõiges neid paganama tagumisi hambaid! Jah ma tean, jälle need hambad! Seni kuni kõik pole suus saan ma neid ju süüdistada :D Igaljuhul see nohu ja väike köha olid väikesed asjad võrreldes sellega mis valu tal seal suus oli. Ma eeldan, et see oli valu, sest ta oli vahepeal ikka päris kuri, kõik asjad käisid suhu (lauda näris, diivanipadjad, no absull kõik käis suust läbi). Valuvaigistiga sai üldiselt selle saatana välja aga ütleme nii, et päris raske nädal oli ja vahepeal trennis käia oli täitsa kosutav.

Aasta viimase päeva hommikut alustasime traditsiooniliselt Hiie-Liiniga trennis. Ühtlasi panime õhtuks plaane paika ja mõtlesime mida veel lauale võiks panna. Noh mõtlesime..aga otsusele ei jõudnud :D Ainus kindel asi oli see, et põhirõhk jääb sushile.

Aastavahetuse veetsime me naabritega koos. Oli üsna mõnus ja rahulik kodune istumine. Hiiekas läks enne keskkööd linna aga ülejäänud seltskond jäi paigale. Karli panin enne kella kümmet kodus tuttu ja jätsin telefoni ''Baby monitori'' appiga und valvama. Kui ta oleks ärganud, häält teinud või niisama sahmima kukkunud, siis telefon helistab kohe valikusse jäetud nrile. No ja esimene kõne tuligi enne keskkööd..võtan vastu-vaikus! Okei ilmselt raketid! Natukese aja pärast uus kõne-sama asi. 3 min ja kordub jälle. Johhaidiii! Ühesõnaga enne keskkööd hakati neid rakette siin tulistama ja tuppa on seda päris hästi kuulda ning iga kord kui see paugutamine kestis üle 10 sekundi, siis telefon helistas. Vahepeal saatsin ikka Jarmo koju vaatama, et kas kõik ikka korras, muidugi oli! Karl magas nagu kott. keskkööl ma enam ei viitsinud kõnet lõpetada ja kuulatasin lihtsalt, kas ta ärkab ülesse selle paugutamise peale, korra käisin ka toas kuulamas, kuid tundus, et Karli see lärm ei häirinud. Ärkas ta alles hommikul 9.15.
Ilm oli muidugi kohutav ja ega väljas suurt ei tahtnud olla. Istusime veel mõni aeg naabrite juures ning enne 2 olime kodus tagasi. Üsna mõistlik, sest hommikul oli vaja ju jälle tegutseda.

Esimese jaanuari hommikul oli Karlil taaskord ülihalb tuju, seekord isegi Ibumetin suurt ei aidanud, nutt ja hala oli suur. Mitte miski ei teinud tuju paremaks. Lõpuks ma andsin alla ja otsisin selle luti välja..no nats läks paremaks ja tulemus oli see, et lutt näriti katki. Vähemalt tuju läks paremaks!
Enivei olin ju selle päevase lutitamise välja võõrutanud ja praegu saab ainult uneajal. Viimastel päevadel on olukord ja tuju juba parem, kuid need paganama suured ''klotsid'' sealt tagant võivad ju mitu kuud tulla..oehh!

Kuna nüüdsest ma enam ei saa kasutada trenniajaks lapsehoidjat (sest uus lapsehoidja elab nii kaugel, et  mõtetu on sõita paari tunni pärast meile), siis sellest nädalast pidin hakkama jälle 6.30-ks trenni käima. Esmaspäeval sain tegelikult õhtul käia aga pm jah edaspidi ongi plaan selline, et 2x nädalas hommikul, 1x õhtul ja 1x nädalavahetusel. Vast saan sellise plaaniga hakkama. Täna hommikul oli üsna veider jälle üle paari nädala nii vara minna. Jarmo väga ei uskunud, et hommikul ülesse saan, nimelt siis sain! :D

Üks veider seik tänasest trennist. Hommikuti nagu ikka on üsna vähe rahvast ehk siis palju vabu kappe. Peale trenni sätin ennast pesema ja tuleb üks naisterahvas, mul siis asjad ümbruses laiali ja noh terve rida kappe vaba..ja tema..tema tuleb pm minu kõrvale kappi. Mõtlesin nagu, why? Kas sa ei taha samamoodi laiutada nagu mina? No vist mitte. Tõmbasin siis asju koomale. 

Eilne ilus ilm tekitas lootust, et saame Karliga jälle vana rutiini tagasi ja 2x päevas õues käia, aga täna tormab nii, et ei saa kuhugi välja. Juba kuulen, et ukse taga hari lendas ja ma ei tea, katus tahab ka vist minema panna. 

Ah mis siin ikka, viskan ka natsaks Karli kõrvale pikali ja jään ootama kuna kana seal ahjus valmis saab.

Vahepeal olid jõulud?

Oh ja ongi need jõulud läbi, jumal tänatud! See aasta ei tulnud mulle mitte kuidagi see jõulutunne peale. Kuusk sai tuppa toodud, küünlaid põletasin, kinke pakkisin, jõulupraadi sõin aga ei midagi. Täitsa 0 tunnet oli seoses jõuludega. Ilmselt mängis siinkohal suurt rolli see, et lund ei olnud, sadas paduvihma ja väljas oli ainult muda. Nagu oleks novembri algus olnud. Aga mis seal ikka, ehk järgmine aasta saab parem :D
Karl sai see aasta nii palju kingitusi, et pakkisin pooled kappi ära. Jõululapäeval oli tal üldse kinkidega segadus ja teda huvitasid pigem Sebastiani kingid. Lahendasin oluorra nii, et Karli kingid jäid järgmiseks hommikuks avamiseks. Nagu ikka vanaema ja tädi pingutasid kinkidega natukene üle.
Jõulud veetsimegi maal. Ema valmistas ülihead söögid ja nagu talle tavaks-ta ei osta ühtegi valmistoodet poest. See aasta said kõik asjad kohe eriti head-sült, pasteet, ahjuliha, kaste, kartulisalat, lihapirukad jne. Ta tahtis veel verivorsti ka ise teha aga kutsusin maapeale tagasi, siis oleks poole ööni köögis vaaritanud. Esmaspäevaks muidugi ei tahtnud enam ühtegi jõulusööki näha. Tegelt ma siiamaani söön seda sülti-nii hea lihtsalt!

Laupäeval hakkas Sebastian kahtlaselt turtsuma ja pühapäevaks oli täitsa haige. Lootsin väga, et Karlile ei hakka midagi külge aga teisipäeval õue sättides tundus ta natukene kuum ja kraadides selgus- 38,5! Jäime siis tuppa ning õnneks see palavik langes üsna kiiresti. Õhtuks oli kohal ka korralik nohu ja eile oli juba päris hull. Sellist palavikku pole õnneks olnud aga vähe soojem on ta küll. Nohust on tekkinud ka korralik köha ning kuna see kehatemperatuur on selline, et kord on kõrgem ja siis jälle normaalne ei ole tahtnud ma temaga ka väga välja minna. Niiet, siin me siis oleme, juba kolmas päev toas. Lisaks tuleb tal vist tagumine hammas ka, käed on koguaeg suus, tatt jookseb..võibolla on kõik üldse hammastest?

Õnneks olen trennis saanud nendel päevadel käia ja kuna oleme tubased, siis olen saanud ka palju koduseid asju tehtud. Eile käisin peale trenni turul, et osta oma lemmikut vinnutatud lõhet, kuid seda ei müüdagi enam :( Ostsin siis ülihead hapu- ja marineeritud kurki- no nii head! Üritan täna jälle löögile pääseda. 

Aastavahetuseks meil suuri plaane polegi. Oleme kas naabrite juures või jääme koju-oleneb kuidas Karlil tervis selleks ajaks on. Plaanis on süüa sushit ja sefiirikorvikesi tahaks ka :D Päris suured plaanid.

Pakaa! 

Tere, tere!

Ma olen juba kuude kaupa mõelnud, et teeks mingi updeidi, kirjutaks midagigi..aga lihtsalt pole olnud aega.. no tegelt on see lihtsalt vabandus, kui ikka väga oleks tahtnud, siis oleks ju selle aja leidnud :D Viimasest postitusest on juba nii palju aega möödas, et vahepeal suutsin üldse unustada, et see blogi siin eksisteerib :D Üks hetk avastasin jälle ja mõtlesin, et nii tore on vanu postitusi lugeda, et peab ennast ikka kokku võtma :)
Tegelikult on elu nii kiireks läinud ja nädalad lendavad reaktiivkiirusel ja kohe on aasta läbi, kuidas ometi?
Suvel tekkis mõte, et läheks sügisel kooli. Kandideerisin, sain sisse ja suure hirmuga regasin ennast kohe ''tulijaks'' ja siis hiljem mõtlesin, et millesse ma ennast segasin?? Läksin ma siis erialasele ''Intensiivravi täiendõppele'' (see hõlmab endas erakorralist meditsiini, kiirabi, anesteesiat ja intensiivravi). Tundub ju igati huvitav ja põnev?!
Erialalt olen ma jah ämmaemand aga sõbrad/tuttavad teavad, et alustasin ma ju intensiivraviõena (ämmaemanda õppekava lõpetades saab kaks kõrgharidust- ämmaemand ja õde). Kui kool sai läbi, siis asusin tööle TÜK naistekliinikusse ämmaemandana ning järk-järgult vähendasin oma koormust intensiivis, kuniks enam üldse ei töötand seal. 2 aastat sünnitusosakonnas töötamist pani mind mõtlema sellele, et päris täiskohaga ma seal ikka töötada ei taha, mitte, et mulle ei meeldiks-väga meeldib! Lihtsalt, see on nii kitsas eriala, et ma mingi hetk tundsin, et intensiivis omandatud oskused, teadmised ja vilumus hakkaks nagu kaduma. Ideaalis ma töötakski 0,5 kohaga sünnitustoas ja 0,5 EMO, kiirabi või intensiiv. Okei, see selleks..kooli juurde tagasi..
Septembri lähenedes mõtlesin, et mis see siis ära ei ole 5 päeva kuus koolis käia, easy! Jõudis kätte see esimene nädal, erialased loengud-PÕNEV! Ja siis mingid siuksed ained nagu kvaliteedijuhtimine, tõenäosus ja teooria, ettevõtlus..nagu why?? See ei ole üldse minu teema! Ja kui selgus kui palju peab nendes ainetes iseseisvat tööd tegema, esseesid kirjutama, auditeid tegema + erialastes ainetes ju ka. Esimese kahe kuu jooksul ma reaalselt ei leidnud aega, et erialast materjali lugeda, sest kui oli aega koolitööga tegeleda, siis oli selleks need teised ained, sest tähtajad kukkusid. Oeh, ma korduvalt mõtlesin, et ei, jätan pooleli, miks ma seda teen? Tulin ju ennast erialaselt täiendama mitte mingeid esseesid kirjutama!! Olin vahepeal päris tige ja olin täitsa valmis akadeemilist võtma, sest tundsin, et jooksen omadega lihtsalt kokku. Karli kõrvalt on õppimiseks üsna raske aega leida..see aeg jõuab kätte siis kui ta läheb ööunne, kuid õhtuks olen ma ise ka väsinud ja üsna raske on leida motivatsiooni, et voh nüüd hakkan õppima.
Igaljuhul siiani ma pole pooleli jätnud :D Jaanuarist kuni aprilli lõpuni on erinevad praktikad, mida ma väga ootan, kuid keeruliseks teeb asja see, et kes Karli hoiab? Meie praegune hoidja kellega me oleme ülimalt rahul, läheb jaanuarist päris tööle ja tuleb hakata uut otsima. Üks variant isegi on aga näis!

Trenni teen ka ikka vahest :D Tegelikult tahaks oluliselt rohkem! Alustasin nüüd sellise süsteemiga, et lähen hommikul 6.30 trenni ning jõuan tagasi enne Jarmo tööleminekut. Ideaalne! Koolinädaladalatel ma nii ei käi, päev läheks liiga pikale ja tahaks ikka perega koos hommikust süüa. Aasta lõpp on Jarmol jällegi olnud nii kiire, et tihti teda pole kodus ning siis ma jälle ei ole saanud käia. Nüüd tundub, et hakatakse otsi kokku tõmbama ja tal on ka natukene rahulikum.
See nädal oligi trenniga üsna kesine ja täna mõtlesin, et tuleb ennast ikka jõusaali vedada..ei viitsinud tegelikult väga minna aga kohale jõudes oli mul nii hea meel ja kui trenn tehtud sai, siis olin veel õnnelikum :D Uuel nädalal peaksin saama kõik oma trennid tehtud. Praegu on mul kava jaotatud kaheks (ülakeha ja jalad). Kuna ma ei tea alati kui palju ma käia saan, kuid 2 korda jõuan ma alati, siis on kindlam, et jõuan kõik tehtud. Praegu ongi kujunenud nii, et mõlema treeningpäeva vahel on 1 aeroobne päev ka ja siis alustan jälle otsast. Näis, ehk uuel aastal teeks natukene põhjalikuma kava-ehk Hiiekas tuleb appi, ta meil tulevane treener ;)

Mul on hea meel, et lõpuks ennast siin ikka kokku võtsin :) Hetkel ei hakka juttu pikemaks venitama, Karlist tahaks ju ka rääkida, kuid selleks pean tegema juba eraldi postituse :)

Juhul kui enne aasta lõppu ühtegi postitust ei tule, siis soovin kõigile juba ette ära imekaunist jõuluaega! :)