Hõbelusikas 2015

Eile käisime vallavanema vastuvõtul. Kuna kokku koondati terve aasta lapsed, siis kartsin, et see vastuvõtt venib jube pikale. Õnneks läks väga kiiresti. Kokku sündis eelmine aasta meie valda 116 last! See pidi läbi ajaloo olema rekordarv. Aga pole ime, eelmise aastaga kolis siia ju meeletult palju noori peresid. Lapsed kutsuti kuude kaupa ette ja alustati noorimatest ehk detsembris sündinud lastest. Mina isiklikult vist 3-4 nädalase lapsega poleks sellisele suurele vastuvõtule läinud, kuid eks see ole igaühe oma asi. Kingituseks anti nimeline hõbelusikas ja raamat ´´Pisike puu´´. Koogile ja kohvile me edasi ei jäänud ning peale kingi kättesaamist läksime üsna pea koju ära. Enamasti läksidki kõik kohe ära, sest saal jäi järjest hõredamaks. Samas arusaadav, kindlasti oli paljudel sellel ajal uneaeg ja lapsed väsivad suures rahvamassis palju kiiremini. Üldiselt oli tore üritus :)

Ainult majandaks!

 

See nädal külastasid meid veel Mann ja Sebastian. Sebastianil ja Karlil on vanusevaheks 6 kuud ning hetkel nad veel koos ei mängi, kuid lärmi oli siiski omajagu. Karl valas nii mõnegi pisara Sebastiani pärast (kas siis lükati ta ümber või võeti mänguasi käest), see on ju tüüpiline, et kui üks mängib mingi asjaga, siis on teisel ka seda sama asja vaja. Ühel päeval pidi õde minema kooli asju ajama ja ma jäin siis kahe põnniga üksi. Sättisin küll nii, et Karl magab, kuid nagu kiuste tegi ta ekstra lühikese une. Alguses oli täitsa okei, kuid mingi hetk kui Sebastian hakkas oma emast puudust tundma, tegi ta maailma õnnetumat nägu, millele järgnes üli hale ja peenike nutt..no siis läks asi käest. Mulle oli seltsiks ka meie naabrinaine, kuid noh, kumbki nuttev laps ei olnud nõus tema sülle minema. Kuna Sebastian nutab üsna kiledalt (Karl pole harjunud suure lärmiga), siis arvas Karl, et oleks ka tark oma tunded valla lasta. Ja nii nad siis nutsid, üks ühe põlve peal ja teine teisel. Oli tükk tegu, et neid maha rahustada, lõpuks see õnnestus, kuid kõrvad kumisesid veel tükk aega. Igaljuhul kui keegi planeerib väikese vanusevahega lapsi, siis proovige enne kellegi lapsi hoida :P

Ilusat nädalavahetuse lõppu!

Kaheksa

Taaskord ma hilinen paar nädalat selle postitusega. No mis seal ikka! Karl on juba paar nädalat olnud 8 kuune. Ööd on endiselt nagu ameerika raudtee, okei, nii hull siiski asi pole. Mõni öö on normaalne, siis jälle natukene kehvem. Minu enesetunne on siiski natukene parem ja sellist rampväsimust igapäevaselt enam pole.

Karl endiselt roomab, käputama pole veel läinud, kuid vaikselt harjutab (asendi võtab sisse, edasi ei liigu). Sama usinalt üritab ta ennast ka püsti ajada, hetkel piirdub õnneks põlvede peal seismisega. Kuna meil on mööbel üsna madal elutoas, siis see on ideaalne kõrgus enda püsti tõmbamiseks (kõikide Karli vanuste beebide lemmik mööbel:). Hambaid on ka endiselt 2. Tundubki, et ega vahepeal suurt muutunud pole, samas iga päev ta muutub ja areneb ju.
Arstivisiidil sai Karl oma viimase B hepatiidi vaktsiini ning tegime vajalikud kaalumised/mõõtmised. Kaalust ta polnud ka seekord suurt midagi juurde võtnud (+160g) ning pikkusega sama lugu (+0,5cm). Kaalub ta hetkel 10 600g ja on 75,5 cm pikk. Ringi rahmeldab ta mehemoodi ja mina muretsemiseks põhjust ei näe.
Putrusid sööb ta isuga, kuid ''soolaste'' püreedega on väike error peal. Nüüd vaikselt hakkab asi paremuse poole minema, muutsin natukene lõunasöögi aega. Varem andsin enne lõunaund, nüüd annan vahetult peale lõunaunest ärkamist ja asi edeneb. Väga meeldib talle kurki närida ja vesi on endiselt ''kirss tordi peal''.
Lemmikuteks mänguasjadeks on praegu igasugused tornid või üksteise peale laotavad asjad ning tolmuimeja toob alati hea tuju.
Päevakava on meil nii nagu varem, unegraafik on nihkunud natukene ettepoole, kuid üldpilt on endine.
Üsna suured probleemid on meil võõristamisega, ma siiski loodan, et see on lihtsalt üks periood. Olime nädalavahetusel maal ja esimesel päeval ei saanud ma hetkekski teda üksi jätta, kohe oli kisa lahti. Teisel päeval oli juba natukene parem, kuid kuni lõpuni välja ta päris ära ei harjunud ja ma pidin ikka läheduses püsima.

Sünnipäeva puhul tegime Karliga väikese kelguringi. Kuna miinuskraadid olid üsna krõbedad, siis pikalt niisama väljas ei olnud. Lõunauned on ta ikka iga ilmaga väljas maganud. Tal on seal vankris ikka päris mõnus ja soe olla. Ise ka soojalt riides ja asi see siis -25 kraadiga välja minna on (tuulevaiksel päeval). Mingi hetk kui temperatuur juba tõusis natukene (-12 kraadi oli tol päeval), mõtlesin endamisi, et oh täitsa kevadine värk juba. No kaua ma seal väljas ei olnud, tuul oli nii külm ja lõikav, et igasugune väljas kõndimise isu kadus ära, igatsesin kohe seda ilusat päikesepaistelist -25 kraadist ilma. Ega nende suurte miinuskraadidega kedagi väljas ei näinudki, mõned üksikud julged olid :P

Lume saabudes tegin ka ise aasta esimesed liud ära, nüüd tükiks ajaks rahu majas :P

Seni kuni seda lund on, nautige aga talverõõme! Ma näiteks üritan suusad välja ajada ;)