Kaheksa

Taaskord ma hilinen paar nädalat selle postitusega. No mis seal ikka! Karl on juba paar nädalat olnud 8 kuune. Ööd on endiselt nagu ameerika raudtee, okei, nii hull siiski asi pole. Mõni öö on normaalne, siis jälle natukene kehvem. Minu enesetunne on siiski natukene parem ja sellist rampväsimust igapäevaselt enam pole.

Karl endiselt roomab, käputama pole veel läinud, kuid vaikselt harjutab (asendi võtab sisse, edasi ei liigu). Sama usinalt üritab ta ennast ka püsti ajada, hetkel piirdub õnneks põlvede peal seismisega. Kuna meil on mööbel üsna madal elutoas, siis see on ideaalne kõrgus enda püsti tõmbamiseks (kõikide Karli vanuste beebide lemmik mööbel:). Hambaid on ka endiselt 2. Tundubki, et ega vahepeal suurt muutunud pole, samas iga päev ta muutub ja areneb ju.
Arstivisiidil sai Karl oma viimase B hepatiidi vaktsiini ning tegime vajalikud kaalumised/mõõtmised. Kaalust ta polnud ka seekord suurt midagi juurde võtnud (+160g) ning pikkusega sama lugu (+0,5cm). Kaalub ta hetkel 10 600g ja on 75,5 cm pikk. Ringi rahmeldab ta mehemoodi ja mina muretsemiseks põhjust ei näe.
Putrusid sööb ta isuga, kuid ''soolaste'' püreedega on väike error peal. Nüüd vaikselt hakkab asi paremuse poole minema, muutsin natukene lõunasöögi aega. Varem andsin enne lõunaund, nüüd annan vahetult peale lõunaunest ärkamist ja asi edeneb. Väga meeldib talle kurki närida ja vesi on endiselt ''kirss tordi peal''.
Lemmikuteks mänguasjadeks on praegu igasugused tornid või üksteise peale laotavad asjad ning tolmuimeja toob alati hea tuju.
Päevakava on meil nii nagu varem, unegraafik on nihkunud natukene ettepoole, kuid üldpilt on endine.
Üsna suured probleemid on meil võõristamisega, ma siiski loodan, et see on lihtsalt üks periood. Olime nädalavahetusel maal ja esimesel päeval ei saanud ma hetkekski teda üksi jätta, kohe oli kisa lahti. Teisel päeval oli juba natukene parem, kuid kuni lõpuni välja ta päris ära ei harjunud ja ma pidin ikka läheduses püsima.

Sünnipäeva puhul tegime Karliga väikese kelguringi. Kuna miinuskraadid olid üsna krõbedad, siis pikalt niisama väljas ei olnud. Lõunauned on ta ikka iga ilmaga väljas maganud. Tal on seal vankris ikka päris mõnus ja soe olla. Ise ka soojalt riides ja asi see siis -25 kraadiga välja minna on (tuulevaiksel päeval). Mingi hetk kui temperatuur juba tõusis natukene (-12 kraadi oli tol päeval), mõtlesin endamisi, et oh täitsa kevadine värk juba. No kaua ma seal väljas ei olnud, tuul oli nii külm ja lõikav, et igasugune väljas kõndimise isu kadus ära, igatsesin kohe seda ilusat päikesepaistelist -25 kraadist ilma. Ega nende suurte miinuskraadidega kedagi väljas ei näinudki, mõned üksikud julged olid :P

Lume saabudes tegin ka ise aasta esimesed liud ära, nüüd tükiks ajaks rahu majas :P

Seni kuni seda lund on, nautige aga talverõõme! Ma näiteks üritan suusad välja ajada ;)