Nädalavahetus Iisakus

Aastatega on meil Kärdi ja Saanaga saanud traditsiooniks iga suvi käia Kärdi lapsepõlvekodus Iisakus. Tavaliselt tripime me mööda Ida-Virumaad ringi ja avastame uusi kohti, see aasta oli natukene rahulikum. Kuna meil on seltskonnas nüüd kaks pisemat liiget juures, siis olime paiksemad- jalutasime natukene Iisakus ringi ning chillisime aias. Eks kõik käis selle järgi kuidas Karlil ja Hugol tuju ja söögiaeg oli.

Mul on nii hea meel, et meil selline traditsioon on, iga aasta paneme juba kevadel kuupäevad paika, et ikka kindel värk oleks. Järgmine aasta saame juba rohkem ringi trippida, sest siis on Karl ja Hugo jalad alla saanud.

''Matkasime'' Iisaku vaatetorni. Sellel ajal läks isegi ilm üsna mõnusaks ja suviseks. Peale tornis käiku võtsime suuna Iisaku ''kaubanduskeskusesse'', et osta õhtuseks grilliks head ja paremat. 

Meie traditsiooniline pilt, ilma milleta me Iisakust ei lahku. Seekord siis viiekesi :)

Kandelina on üks suur abimees! Kodus meeldib Karlile oma lühikest und magada lamamistoolis, kuid külas olles on kandelina ka asja ära ajanud. Ainus miinus on see, et sooja ilmaga hakkab sellega üsna palav.

Õhtuks läks ilm kohe väga mõnusaks ja kolisime kõik toast välja. Kärt oli meil peakokk, põhimõtteliselt ta valmistaski kogu õhtusöögi, sest nii Saana kui mina tegelesime enamus aega lastega. Aitäh Kärdile maitsva söögi ja võõrustamise eest!

Peale grilli läks Saana oma perega Tallinna tagasi, sest Hugo on natukene kehva magaja ja nad ei riskinud ööseks Iisakusse jääda.

Peale grillimist sai saun valmis ning oli aeg sinna kolida. Samal ajal ärkas ka Karl üles ning nõudis süüa. Söötsin ta ära, panin ööune jaoks valmis ning võtsin ta sauna kaasa. Nii ta seal meiega chillis-oma vankrikorvis. Mingi aeg oli ta üleval ja uudistas ümbrust ning lõpuks magas nagu kott. Meie saunatasime ja lobisesime. Kesköö paiku otustasime Jarmoga, et aeg on magama minna ning läksime tuppa ära. Ise arvasin, et Karl ärkab kella 2 paiku ja tahab süüa, kuid suur oli minu üllatus kui ta ükskord ärkas ja väljas oli täitsa valge! Mõtlesin, et appi, kaua me maganud oleme, mis kell on? Kell oli 4 ja Karl pole kunagi nii pikka söögipausi teinud. Mis seal ikka, saime mõnusalt magada vähemalt :)

Järgmise päeva lõunast sõitsime koju tagasi.

Vaatamata sellele, et ma öösel sain päris hästi magada oli mul järgmine päev maailma suurim väsimus peal. Ma ei mäletagi kuna ma viimati nii väsinud olin. Peale lõunat ma juba mõtlesin, et ma hakkan haigeks jääma, sest lisandusid külmavärinud ja lihasvalu. Tegin ühe uinaku koos Karliga, kuid olukord paremaks ei läinud, õhtul läksin varakult koos temaga magama ja täna pole väsimusest ja lihasvalust haisugi, ju olingi lihtsalt väsinud..magamisest?

Järgmise korrani!

Väike ülevaade

Tundub, et trenniblogist on saanud titeblogi. Hetkel pole tõesti veel trenni teemadel midagi rääkida, kuid peagi see muutub. Jarmo puhkuse ajal üritan vaikselt otsa lahti teha. Aga sellest juba siis kui on midagi rääkida.

Mingi aeg ma vist mainisin, et Karl laseb öösiti üsna kenasti meil magada, üks öö ei lasknud! Tegelikult see asi polnud nii hull aga siis mõtlesin nendele vanematele (Saana, eriti sinu peale) kes peavad iga öö lapsega tegelema (mis iganes põhjusel siis- gaasivalud, hammaste tulek jne). Meil oli ilmselt asi selles, et Karl jäi ööunne juba kell 17.00!! Vahepeal muidugi olid mõned söögipeatused. Öösel kell 2.30 ta siiski otsustas, et nüüd on hommik ja tema chillib üleval. Söötsin ta ära ja lootsin, et jääb ikka magama, aga ei, silmad nagu tõllarattad peas ja suu naeru täis. Magama? Mina? Ei! Mina muidugi sellest vaimustuses polnud, sest ega ta niisama viitsinud voodis chillida, ta tahtis, et ma temaga jutustaksin ja ikka tegeleksin. Voodis paraku kippus see uni peale tulema ja kui ma suvatsesin tukkuma jääda, siis tuli Karli poolt kohe käskivalt äratav- vääää! Nii ma siis kõndisin ja õõtsusin temaga mööda tuba ringi, lootes, et ehk jääb ikka magama. Ei jäänud! Kell 4 ajasin Jarmo ülesse, et ta tegeleks ise edasi. Nad kolisid siis alla korrusele ja Karl olevat lamamistoolis tunnikese maganud kuni hakkas süüa nõudma, siis tuli jälle minu ''vahetus'' ja Jarmo magas magusat und edasi. Teda söötma hakates lootsin, et nüüd ta magab kindlasti edasi. Ei maganud! Kolisin siis temaga tagasi alla korrusele ja panin ta lamamistooli chillima (see on üks kuldaväärt asi!). Vaatasin ise ''Castlet'' ja õõtsutasin teda toolis kuni üks hetk avastasin, et ta magab. Jesss! Kolisime vaikselt ülesse tagasi ja kella kuuest sain ka ise tagasi magama.
Hommikul Jarmoga asja arutades jõudsime selgusele, et Karl on meid lihtsalt öösiti magamisega ära hellitanud ja sellepärast see öö nii raske tunduski.

Jaanipäeva veetsime me seekord perekondlikult Valgas. Ega suurt midagi me ei teinudki, Jarmol oli vähe põnevam- käis kanuutamas ja veetis sõpradega aega. Meie Karliga ühinesime alles õhtul kui kõik paikseks jäid. Ilm oli muidugi halastamatult kole, nagu ikka jaanidele kombeks. Terve õhtu sadas!
Päevad möödusid meil kiirelt ja ikka Karli magamise ja söömise taktis.
Esmaspäeval Valka jõudes tegi Karl söögipeatuse ning põrutasime edasi Manni ja Sebastianiga maale vanaema juurde. See suur sõitmine andis Karli puhul tunda lühemate uinakute näol ning ööunne jäi ka õige varakult, järgmisel päeval vältisin sõite ning veetsime päeva koduselt, õhtul siiski läksime sõprade juurde. Mõlemal ööl jäi ta ööunne juba kella seitsmest ning ärkas kella viiest. Kolmapäeval olin ma varasest ärkamisest täitsa väsinud. Õnneks koju jõudes reziim taastus. Peab tõdema, et laste puhul on see reziim täitsa oluline. No tegelikult mis reziimist me saame nii väikeste laste puhul rääkida aga eks ikka see sõitmine ja külaskäimine väsitab ja muudab natukene elukorraldust.

Üle pika aja sain lõpuks oma juuksed korda. Lõikus oli täitsa välja kasvanud, et ei kannatanud lahtiselt üldse enam kanda. Taaskord tegi Kerrit väga head tööd ja olen väga rahul soenguga!

Vormist siis nii palju, et algkaaluni on jäänud veel 2,3kg. Need kilod lähevad ilusti alla aga see naha taastumine võtab ilmselt aega. Kõhu pealt on nahk ikka lõtv ja numbri võrra suurem. 

Toitumise koha pealt olen ka nüüd katsetanud ja rohkem lubama hakanud. Mingeid asju ikka väldin (liiga vürtsikas toit ning endale teadaolevad asjad mis tekitavad gaase). Eks väike hirm ikka on, et Karlil tekivad gaasid, kuid tundub, et ta saab nendega juba üsna hästi hakkama, suur poiss ka juba ju! 

Lisaks on tekkinud suurem magusaisu, mida mul varem absoluutselt polnud. Nüüd ikka iga hommik söön midagi magusat (et vältida päeva peale kasvavat isu ja õhtul magusast ülesöömist). Praegu on üsna tavapärane, et kui Jarmo toidupoodi läheb ja küsib mis ta mulle toob, siis kiire vastus on- kooki! :D Selles isus kahtlustan ma Karli kasvavat isu ning sellega seoses suuremat rinnapiima tootmist ja lisaks meie 10 kilomeetrised jalutuskäigud, mis nõuavad ka oma energia. 

                                              Tervitused Hugole!

Kuigi jaanipäev möödus minu jaoks üsna rahulikult olen ma veel täna nendest kella viiestest ärkamistest täitsa väss. Tegelikult hommikune unesutsakas koos Karliga tegi olemise kõvasti paremaks, kuid sellegipoolest ei viitsinud ma päeval temaga pikale ringile kõndima minna. Välja pidin ma ennast siiski ajama, sest oma pikka und polnud ta nõus toas tegema. Väike tiir ümber meie kvartali ja magama ta jäi! Koju jõudes kiirelt tolmuimeja, tolmulapp välja ja 20 minutiga sai turbokoristus tehtud. Jõudsin endale veel väikse lõuna teha ning seda postitust kirjutada. Imelik, nii vaikne on!

See nädal on mul tegelikult üsna ilus elu olnud, sest jaanide tõttu oli Jarmol terve nädal vaba ja järgmine nädal jätkub tal ametlik puhkus, see tähendab seda, et mul on natsa rohkem vaba aega. Loodan, et tema puhkuse ajal jõuame palju asju korda saata. 

Nädalavahetusel sõidame Iisakusse Kärdile külla. See on meil Saana ja Kärdiga väike traditsioon juba. Tavaliselt tripime mööda Ida Virumaad ringi ning õhtuti saunatame. Seekord ilmselt me suurt ei tripi ja oleme pigem paiksemad, sest lisaks minule on ka Saanal väike laps (Saana siiski tegi otsa lahti, nüüd on Kärdi kord :D). 

Olen juba pikemat aega mõelnud, et peaks oma kaameralt tolmu pühkima ja oma vana hobi üles soojendama. Iseenesest aega on natukene pildistamisega tegeleda, et miks mitte. Kaameraga tehtud pildid on vähe parema kvaliteediga ka kui telefoni omad. Panin igaljuhul kaamera nägemisulatusse, et võimalusel kohe tulistada :D

Suvi, kus sa oled?

Eelmine nädal oli Jarmo paar päeva tööasjus Vilniuses ja ma siis mõtlesin, et pole ka kehvem ja reisin Karliga Valka (tema esimene nii pikk reis). Alguses kartsin natukene, et kuidas see minek ikka on, kui palju asju kaasa võtta, mis ilm on, kuidas Karl autosõidu vastu peab jne jne? Ja nagu ikka, ette pole mõtet muretseda! Meil läks kõik väga hästi! Eelmisel õhtul pakkisin asjad kokku ning sättisin autosse valmis. Hommikul kõhud täis ja minek! Karl magas terve tee nagu miška.
Valgas ööbisin õe juures, sest seal on mul Karliga mugavam toimetada, kuid oh seda asjade vinnamist 4-dale korrusele. Karl koos turvahälliga (11kg), minu kott ja Karli kott. Ülesse jõudes oli kops koos ja pidin endale tunnistama, et täitsa puss olen ja heast füüsilisest vormist pole haisugi. Igaljuhul on mul hea meel, et ma ise ei ela korrusmajas ja ei pea igapäevaselt asju nii kõrgele vinnama.

Õnneks Karlil ja Sebastianil klappisid söögiajad ja nii meie aeg mööduski väljas jalutades ja vahepeal lapsi söötes. Ilm hea (siis kui 2 päeva oli suvi) ja veetsime palju aega väljas värske õhu käes. 

Valgas on mul kasutusel X landeri käru mille sain sõbrannalt. Ütleme nii, et suht jamps käru on! Arvestades Valga teid, siis selline käru ei sobi sinna kohe üldse. Esiteks, vedrustus puudub ja käru manööverdamine on 3 ratta tõttu üsna ebamugav. Teiseks, puuduva vedrustuse tõttu väsisid mu randmed ära (nagu päriselt!). Kolmandaks, ühe käega on käru võimatu lükata. Kuna me Valgas ei käi väga tihti, siis harvadel kordadel ajab asja ära. 

Igaljuhul läks see käik meil seal korda ja vahelduse mõttes oli väga mõnus seal käia. Ainuke paha asi oli see, et Karl sai Sebastianilt nohu, mis nüüd tundub, et hakkab vaikselt tagasi tõmbama. Õnneks palavikku siiani (ptüi, ptüi, ptüi) pole ülesse löönud. Igaljuhul puhastan tal korralikult nina Humeriga, tõmban tati Rhinomeri ninapumbaga välja (parim pump ilmselt) ja teen regulaarselt inhalatsiooni. 

Nüüdseks on meil tekkinud juba üsna kindel reziim ja nii kui midagi teisiti läheb või Karl otsustab hommikul liiga kaua põõnata, siis on uneajad sassis ja õhtune magamaminek lükkub hilisemaks. Näiteks eile magas ta kella 10-ni (tavaliselt sätime sellel ajal ennast välja tema esimeseks pikaks uneks), selle tõttu jäi esimene pikk uni ära ja see lükkus pärastlõunasele ajale. Teist pikka und ta ei teinudki ning õhtul oli magama jäämine tal raskem, sest oli üleväsinud.
Üldiselt on nii, et ärkame hommikul 8 paiku ja õhtul ööunne jääb ta 21-22 vahel. Öösiti sööb ta 3-4 h järel, viimastel öödel pigem 4h järel. Õnneks saame mõlemad Jarmoga üsna kenasti magada, Jarmo siiski rohkem. Täna just arutasime, et tööl käies tundsin ma tihedamini väsimust kui praegu. Ega ma praegu ka mingi robot pole, lihtsalt kui koguaeg tegevuses olen ja ringi toimetan siis ei saa nagu aru, lebosse jäädes tunnen küll aegajalt kuidas rammestus tuleb peale ja mõtlen, et oomaiigaad, ma olen nii väsinud, et ma ei jõua ennast liigutadagi. Ja siis ärkab Karl ja naeratab oma kõige nunnumat hambutut naeratust ja väsimus on kadunud!
Siiani on alati nii olnud, et kui Karl magab, siis üritan teha kõikvõimalikke kodutöid (koristada, süüa teha, pesu pesta jne). Täna õhtul kui ta välja magama jätsin, siis toas valdas mind väike rahulolematus, et nii, mida ma nüüd tegema peaksin? Istusin põrandal ja nägin maas paari purutükki, need said ära tõmmatud. Istun siis edasi, et mis nüüd teha? Pekki, ma lihtsalt vedelen! Vot nii meeletu olingi, lihtsalt vedelesin ja vaatasin lakke!

Aegajalt käime ka kolmekesi koos jalutamas ning kui mul vaja linnas asju ajada või kodus suurpuhastust teha, siis Jarmo hoiab meelsasti Karli, temast on ikka väga palju abi!

Juba raseduse ajal mõtlesin, et tahaks seda kandelina asja proovida, kuid see selga sidumine tundus esmapilgul üsna keeruline. Sõber youtube aitas hädast välja! Kui video järgi tundus, see lihtne, siis tellisin kohe lina ära. Igaljuhul eile sain lina kätte ning asusin kohe proovima. No ei saanud paika, Karlile ka ei meeldinud ja loobusin, homme on parem päev ehk!? Täna hommikul siis teine katse, sama lugu! Õhtul siis proovisin kolmandat korda ja sain kõik paika! Mõni hetk hiljem Karl magas juba magusat und. Üldjuhul ta pole üldse süles magaja või noh, ma pole teda nii harjutanud ja ta pole ka ise harjunud süles magama jääma aga linas ta tundis ennast üsna mõnusalt. Hetkel olen oma ostuga väga rahul ja usun, et kasutan lina nii mõnelgi korral. 

Iga hommik ma mõtlen, et kui Karl ööunne jääb, siis lähen ka ise kohe magama, siiani pole see õnnestunud! Ikka ja alati toimetan veel ringi ning jõuan ise 23-00 vahel magama. Need hommikused ärkamised on lihtsalt nii rasked (need on terve elu mul rasked olnud, ei midagi uut!).

Head ööd!

3+1

Hei, hei! Nüüdseks olen kuu aega eemal olnud, ilmselt teate ka põhjust...

04.05.2015, kell 20.55, sündis meie perre Karl, kaalus ta siis 4150g ja oli 52cm pikk. Tegelikult olen juba mitu nädalat mõelnud, et teeks nüüd selle blogipostituse ära, kuid lihtsalt pole aega olnud. Okei, tegelikult ma ei saa ajapuuduse taha pugeda. Lihtsalt vabadel momentidel leidsin ikka sada muud erinevat asja mida teha. Puhtuse pedant nagu ma olen, siis enamus vaba aega kulub kodu korrashoidmise peale. Aga okei, see selleks.
Salamisi mõtlesin koguaeg, et kui ma ükskord sünnitama lähen, siis läheb kõik hästi ja kiiresti. Pidin taaskord oma sõnu sööma ja tõdema, et sünnitamise puhul pole mõtet mingeid plaane teha! Valutasin ma kokku pea 10 tundi haiglas ja sellele eelnevalt natukene ka kodus. Ja tulemus? Uks jäi suletuks! Sünnitus lõppes erakorralise keisrilõikusega, sest mu emakakael ei suvatsenud minuga koostööd teha. Proovisime ära kõik võimalikud lõõgastusmeetodid kuni epiduraalini välja, kuid ei midagi. Isegi valu ei võtnud epiduraal vähemaks, samas kes teab võibolla oleks ilma veel hullem olnud. Naerugaas oli ka mu parim sõber (Jarmol ka :D). Samas ma ütlen, et valu ajal on tõesti valus, kuid nii kui valu ära läks oli väga hea olla, viskasime Jarmoga nalja ja polnud häda midagi. Jarmost oli hästi palju abi ja ta oli igati toeks mulle. Jõudsin veel tema pärast ka muretseda, et kuidas ta ikka vastu peab.
Mõtlesin iga valu ajal: ''Kirke! You can do it! See on ainult üks hetk su elus ja iga valuga jõuan finishile lähemale!'' Lõpu poole hakkas lihtsalt väsimus ja nõrkus tekkima. Ja üleüldse järgmiseks päevaks olid juba need sünnitusvalud meelest läinud.. Aeg läks väga kiiresti ja olin täitsa üllatunud, et kuidas see kell nii kiiresti käib? Kui kätte jõudis viimase läbivaatuse aeg, siis arutlesin veel Jarmoga, et nüüd võiks juba 4-5 cm ikka emakakael lahti olla... ja siis tulid saatuslikud arsti sõnad: ''Kirke! Endiselt sama seis...Me peaksime keisrilõikuse tegema'' Mõttes ma lihtsalt karjusin, et ei ole võimalik! Ma olin nii pettunud! Arst oli valmis kohe lõikama minema, aga mina ei olnud! Sain siis ooteaega 1 tunni..no, et äkki juhtub ime!? Tegelikult ma ju teadsin, et mingit imet siin juhtuma ei hakka, lihtsalt mul oli vaja selle mõtte seedimiseks aega ja kuna laps tundis ennast väga hästi, siis ei olnud ka põhjust kiirustada. Poole tunni pärast olin ma valmis minema..Lõikusele tuli Jarmo kaasa, istus mu pea juures ja toetas mind. Mul endal oli olemine suht kehva, sest olin söömata ning selle tõttu iiveldas. Selle hetkeni kuni laps kätte saadi oli enamvähem ok olla. Karli kisa kuuldes ning teda korra enda põse vastas tundes tuli kohe pingelangus ja mõtlesin, et nüüd saagu, mis saab, ta tegi häält ja kõik tundub korras olevat. Ja siis läks hulluks kätte ära.. ma põhimõtteliselt  tundsin kõike mida mu kõhus tehti, ei see ei olnud tundmine, vaid see oli räme valu..see lõpp kustutati muidugi ära ja mind pandi magama. Mingeid seikasid mäletan lõpust, kui Karli üritati mulle rinnale panna aga ma olin lihtsalt üks vedel vorst ja ei suutnud ennast liigutada. Minu jaoks see kõik kokku polnudki tegelikult nii hull, sest ma ei mäleta kõike. Jarmo seevastu oli alguses üsna shokeeritud, ta ei julgenud isegi vanematele teatada, et Karl on sündinud, sest ta ei teadnud mis minust edasi sai (peale arsti läbivaatust läksid kõik tagasi osakonda ja Karl läks Jarmo rinnale). Kui ma siis ükskord toibusin, siis palusin nad enda juurde kutsuda. Ja lõpuks ma sain oma imearmsa beebiga kokku!
Edasine taastumine läks väga hästi, järgmisel hommikul sain osakonda tagasi ja liikuma, mis siis, et 12h varem oli mu kõht lahti lõigatud. Kõige raskem aeg oligi ilmselt see esimene öö peale lõikust, edasi tuli juba ilus elu. Haavavalu kui sellist vist ei olnudki, pigem andis haav liigutamisel tunda ning naermine, köhimine, aevastamine jne olid esimestel päevadel üsna valusad. Ma olin koguaeg väga positiivselt meelestatud ja nagu kuskil roosa pilve peal. Kui arst veel käis uurimas kuidas mul läheb, et ikka väga kole lugu, et lõikuse ajal nii juhtus, siis mina olin lihtsalt õnnelik, et meiega on kõik hästi. Lõpp hea, kõik hea!
Eriti hea meel on mul selle üle, et erakorralise keisrilõikuse põhjuseks olin mina, mitte Karl. Lõikuse ajal muidugi tuli välja, et Karl oli veel sellises asendis, et ta polekski reaalselt välja mahtunud (arvestades ka tema suurt kaalu ja mu kitsast vaagnat). Ju siis pidigi kõik nii minema. Siinkohal veel kiitus mu ämmaemandale, arstile, ja loomulikult Jarmole!

Esimene selfi oma ühepäevase konnakesega :)

Kojuminek. Olin haiglas ju kokku 5 päeva, kujutate ette kuidas ma ootasin koju saamist lõpuks. Olin algusest peale seisukohal, et ei hakka varem haiglast koju ronima, et hea mugav kui söök tuuakse ette ja tuba koristatakse ka iga päev (muide, haiglatoit maitses mulle üllatavalt hästi-isegi ülekeedetud porgand tundus hea). Lõpuks oli muidugi suht kopp ees haiglas olekust. 

Sünnituse ajaks olin ma üsna turses (nägu oli ikka korralik pelmeen) ja koju mineku päeval arvasin, et näen juba päris ok välja, seda arvasin mina muidugi. Hiljem piltide peal selgus, et olin endiselt näost täitsa pelmeen.

Haiglasse jäi mul kokku vist 10 kilo ja nüüd on veel paar kilo minna raseduseelsesse kaalu. Pean muidugi arvestama sellega, et siis oli mul lihasmassi natukene rohkem kui praegu. Hetkel ma muidugi kaalu pärast ei stressa üldse. Vaikselt ta langeb ja kõht on tegelikult täitsa tagasi läinud (nahk veel on natsa suur ümber), kuid tagumik on endiselt lai ja varasemad teksapüksid on veel liiga kitsad, et neid kanda. 

Hetkel on suurem probleem see, et jalg on endiselt suur, pigem siis lai. Kõik muidugi räägivad, et see läheb tagasi varsti. No loodame, sest hetkel nagu ei julge veel mingeid jalanõusid osta. Kõige hullem ongi see, et nri mõttes mulle läheks endiselt 39, kuid kuna jalg on lai, siis enamus kitsama liistuga jalanõusid mulle jalga ei mahu. Kas mu tulevik näeb ette crockside kandmist?

Toitumist ma muidugi jälgin üsna rangelt, sest mu suurim hirm oli, et Karlil tekivad gaasivalud. Paljud küll ütlesid, et söö seni kuni saad kõike ja kui nad tekivad, siis jälgid. Ma hakkasin kohe alguses ikka jälgima, mis ma ikka ootan. Ja noh ega mu tagumikule pole ka mingit crappi vaja. Hetkel ei tarbi üldse mingit valmistoodangut, suhkurt, nisutooteid, paljusid puu- ja juurvilju. Vaikselt olen lisanud menüüsse uusi asju. Põhiline mu menüüs on tatar, kanafilee (õrnsoolatud), kala, keefir, banaan, avokaado, erinevad pudrud jne. Olen söönud ka mahedas marinaadis kanašašlõkki, kuid nüüdseks kui olen juba mitu nädalat söönud üsna tagasihoidlikult maitsestatud toite, tunduvad need poe šašlõkid minu jaoks üsna soolased. Maitsemeelded on selle kuuga üsna tundlikuks muutunud. Õnneks mingeid isusid pole tekkinud. Alguses Jarmo hoidis ka ennast tagasi ja ei tahtnud minu ees šhokolaadi v jäätist süüa, kuid rahustasin ta maha, et seni kuni mul mingit meeletut isu nende vastu pole, siis lasku aga käia. Kuu on möödas ja tundub, et kõik toimib, gaasivalusid pole tekkinud, välja arvatud ühel korral kui grillisime ja sõin lambasooles vorstikesi, marineeritud seeni, muud kraami ka, aga need olid ainsad uued asjad mida lubasin. Järgmine päev oli täitsa õudne, kahju oli vaadata last kui ta on omadega hädas ja mitte kuidagi aidata ei saa. Ülejärgmine päev oli juba kõik korras. Peale seda seika tekkis mul veel suurem hirm valmistoodangu vastu. Igaljuhul hetkel jään ma endale kindlaks ja toitun samamoodi edasi.

Terve kuu on möödunud meil üsna kenasti. Võtan asju üsna vabalt ja tühja-tähja pärast ei stressa. Kindlasti sellele heale enesetundele annab palju juurde see, et seni on olnud ööd üsna inimlikud ning mingit väsimust pole tekkinud. Paaril korral kui olen tundnud väsimust, siis olen ka väikese uinaku teinud koos Karliga. 

Alguses ei tahtnud ma ka väga külalisi, sest meil polnud veel mingit reziimi ja kui keegi külla tuli, siis ütleme nii, et külalised väsitasid. Eks see esimene kuu ongi natukene kaootiline, sest harjud ise uue olukorraga, õpid last tundma jne. Nüüd võin öelda, et olen täitsa harjunud selle eluga. Hetkel tundub muidugi kellaajaliselt kuhugi jõudmine natukene ulme, lihtsalt planeerimist on rohkem. Selle ajaga olen ma muutunud ka üsna multifunktsionaalseks, poole tunniga jõuan teha rohkem kui muidu tunniga, kui käed on kinni, siis appi tulevad jalad jne, jne ..

Ning ilmselgelt elu kulgeb ikka Karli taktikepi järgi, igale poole minekud tuleb planeerida ikka selle järgi kuna tal on söögiaeg, kas siis ta teeb pika une või tuleb lühikene jne. 

Siis kui kõik sai ametlikuks :)

Fred on Karli üsna kenasti vastu võtnud. Päris ligi talle ei tiku, kuid magab läheduses ja vahepeal käib nuusutamas. 

Karliga hakkasime väljas käima juba viiendal päeval. Alguses muidugi väiksemad ringid, sest haav ei lasknud väga pikalt kõndida. Hakkasin vaikselt kilomeetri haaval jalutuskäike pikendama. Üldiselt käime ikka iga päev väljas. Viimasel ajal isegi 2 korda (hommikul ja õhtul). Mai kuuga kõndisime kokku 134km. 

Neljapäeval käisime Karliga perearsti korralisel visiidil, ütleme nii, et poiss kasvab mühinal. Pabistasin natukene selle mineku pärast, sest pidin sinna üksi minema ja kartsin, et ei jõua õigeks ajaks või tal tuleb söögiaeg peale, kuid peab tõdema, et polnud midagi nii hullu. Sättisin söögiaja ümber (õnneks on see lihtne, sest Karl võiks iga kell süüa). Üldiselt läks meil see käik väga kenasti, välja arvatud see, et Karlile ei meeldinud lahtiriietamine. Kodus ta pole sellist kisa veel teinud aga seal ta lasi korralikult häälepaelad valla. 

Ühtlasi oli tal neljapäeval ka 1 kuu minisünna, mida tähistasime pereringis.

1 kuu parameetrid:

Kaal: 5610g

Pikkus: 58cm

Kui Karl oli 12 päevane, siis tegime kodus fotosessiooni. Jätsin üsna viimasele hetkele fotograafi otsingud, tuleb välja, et paljud lepivad fotograafiga sessiooni kokku juba raseduse ajal. Sõbranna soovitusel võtsin ühendust Kadri Audovaga ning õnneks tal oli 1 vaba aeg enne Karli 2 nädalaseks saamist. Kiitus talle! Väga lahe sessioon oli, saime palju ilusaid pilte. 

Kolmest sai neli :)

Sai üks segane ja pikk postitus. Kirjutasin seda üsna mitmel päeval ning muutsin korduvalt ja siis tuli juba uut infot peale jne jne. Igaljuhul valmis ta nüüd sai. Rääkida oleks veel palju aga küll jõuab!