3+1

Hei, hei! Nüüdseks olen kuu aega eemal olnud, ilmselt teate ka põhjust...

04.05.2015, kell 20.55, sündis meie perre Karl, kaalus ta siis 4150g ja oli 52cm pikk. Tegelikult olen juba mitu nädalat mõelnud, et teeks nüüd selle blogipostituse ära, kuid lihtsalt pole aega olnud. Okei, tegelikult ma ei saa ajapuuduse taha pugeda. Lihtsalt vabadel momentidel leidsin ikka sada muud erinevat asja mida teha. Puhtuse pedant nagu ma olen, siis enamus vaba aega kulub kodu korrashoidmise peale. Aga okei, see selleks.
Salamisi mõtlesin koguaeg, et kui ma ükskord sünnitama lähen, siis läheb kõik hästi ja kiiresti. Pidin taaskord oma sõnu sööma ja tõdema, et sünnitamise puhul pole mõtet mingeid plaane teha! Valutasin ma kokku pea 10 tundi haiglas ja sellele eelnevalt natukene ka kodus. Ja tulemus? Uks jäi suletuks! Sünnitus lõppes erakorralise keisrilõikusega, sest mu emakakael ei suvatsenud minuga koostööd teha. Proovisime ära kõik võimalikud lõõgastusmeetodid kuni epiduraalini välja, kuid ei midagi. Isegi valu ei võtnud epiduraal vähemaks, samas kes teab võibolla oleks ilma veel hullem olnud. Naerugaas oli ka mu parim sõber (Jarmol ka :D). Samas ma ütlen, et valu ajal on tõesti valus, kuid nii kui valu ära läks oli väga hea olla, viskasime Jarmoga nalja ja polnud häda midagi. Jarmost oli hästi palju abi ja ta oli igati toeks mulle. Jõudsin veel tema pärast ka muretseda, et kuidas ta ikka vastu peab.
Mõtlesin iga valu ajal: ''Kirke! You can do it! See on ainult üks hetk su elus ja iga valuga jõuan finishile lähemale!'' Lõpu poole hakkas lihtsalt väsimus ja nõrkus tekkima. Ja üleüldse järgmiseks päevaks olid juba need sünnitusvalud meelest läinud.. Aeg läks väga kiiresti ja olin täitsa üllatunud, et kuidas see kell nii kiiresti käib? Kui kätte jõudis viimase läbivaatuse aeg, siis arutlesin veel Jarmoga, et nüüd võiks juba 4-5 cm ikka emakakael lahti olla... ja siis tulid saatuslikud arsti sõnad: ''Kirke! Endiselt sama seis...Me peaksime keisrilõikuse tegema'' Mõttes ma lihtsalt karjusin, et ei ole võimalik! Ma olin nii pettunud! Arst oli valmis kohe lõikama minema, aga mina ei olnud! Sain siis ooteaega 1 tunni..no, et äkki juhtub ime!? Tegelikult ma ju teadsin, et mingit imet siin juhtuma ei hakka, lihtsalt mul oli vaja selle mõtte seedimiseks aega ja kuna laps tundis ennast väga hästi, siis ei olnud ka põhjust kiirustada. Poole tunni pärast olin ma valmis minema..Lõikusele tuli Jarmo kaasa, istus mu pea juures ja toetas mind. Mul endal oli olemine suht kehva, sest olin söömata ning selle tõttu iiveldas. Selle hetkeni kuni laps kätte saadi oli enamvähem ok olla. Karli kisa kuuldes ning teda korra enda põse vastas tundes tuli kohe pingelangus ja mõtlesin, et nüüd saagu, mis saab, ta tegi häält ja kõik tundub korras olevat. Ja siis läks hulluks kätte ära.. ma põhimõtteliselt  tundsin kõike mida mu kõhus tehti, ei see ei olnud tundmine, vaid see oli räme valu..see lõpp kustutati muidugi ära ja mind pandi magama. Mingeid seikasid mäletan lõpust, kui Karli üritati mulle rinnale panna aga ma olin lihtsalt üks vedel vorst ja ei suutnud ennast liigutada. Minu jaoks see kõik kokku polnudki tegelikult nii hull, sest ma ei mäleta kõike. Jarmo seevastu oli alguses üsna shokeeritud, ta ei julgenud isegi vanematele teatada, et Karl on sündinud, sest ta ei teadnud mis minust edasi sai (peale arsti läbivaatust läksid kõik tagasi osakonda ja Karl läks Jarmo rinnale). Kui ma siis ükskord toibusin, siis palusin nad enda juurde kutsuda. Ja lõpuks ma sain oma imearmsa beebiga kokku!
Edasine taastumine läks väga hästi, järgmisel hommikul sain osakonda tagasi ja liikuma, mis siis, et 12h varem oli mu kõht lahti lõigatud. Kõige raskem aeg oligi ilmselt see esimene öö peale lõikust, edasi tuli juba ilus elu. Haavavalu kui sellist vist ei olnudki, pigem andis haav liigutamisel tunda ning naermine, köhimine, aevastamine jne olid esimestel päevadel üsna valusad. Ma olin koguaeg väga positiivselt meelestatud ja nagu kuskil roosa pilve peal. Kui arst veel käis uurimas kuidas mul läheb, et ikka väga kole lugu, et lõikuse ajal nii juhtus, siis mina olin lihtsalt õnnelik, et meiega on kõik hästi. Lõpp hea, kõik hea!
Eriti hea meel on mul selle üle, et erakorralise keisrilõikuse põhjuseks olin mina, mitte Karl. Lõikuse ajal muidugi tuli välja, et Karl oli veel sellises asendis, et ta polekski reaalselt välja mahtunud (arvestades ka tema suurt kaalu ja mu kitsast vaagnat). Ju siis pidigi kõik nii minema. Siinkohal veel kiitus mu ämmaemandale, arstile, ja loomulikult Jarmole!

Esimene selfi oma ühepäevase konnakesega :)

Kojuminek. Olin haiglas ju kokku 5 päeva, kujutate ette kuidas ma ootasin koju saamist lõpuks. Olin algusest peale seisukohal, et ei hakka varem haiglast koju ronima, et hea mugav kui söök tuuakse ette ja tuba koristatakse ka iga päev (muide, haiglatoit maitses mulle üllatavalt hästi-isegi ülekeedetud porgand tundus hea). Lõpuks oli muidugi suht kopp ees haiglas olekust. 

Sünnituse ajaks olin ma üsna turses (nägu oli ikka korralik pelmeen) ja koju mineku päeval arvasin, et näen juba päris ok välja, seda arvasin mina muidugi. Hiljem piltide peal selgus, et olin endiselt näost täitsa pelmeen.

Haiglasse jäi mul kokku vist 10 kilo ja nüüd on veel paar kilo minna raseduseelsesse kaalu. Pean muidugi arvestama sellega, et siis oli mul lihasmassi natukene rohkem kui praegu. Hetkel ma muidugi kaalu pärast ei stressa üldse. Vaikselt ta langeb ja kõht on tegelikult täitsa tagasi läinud (nahk veel on natsa suur ümber), kuid tagumik on endiselt lai ja varasemad teksapüksid on veel liiga kitsad, et neid kanda. 

Hetkel on suurem probleem see, et jalg on endiselt suur, pigem siis lai. Kõik muidugi räägivad, et see läheb tagasi varsti. No loodame, sest hetkel nagu ei julge veel mingeid jalanõusid osta. Kõige hullem ongi see, et nri mõttes mulle läheks endiselt 39, kuid kuna jalg on lai, siis enamus kitsama liistuga jalanõusid mulle jalga ei mahu. Kas mu tulevik näeb ette crockside kandmist?

Toitumist ma muidugi jälgin üsna rangelt, sest mu suurim hirm oli, et Karlil tekivad gaasivalud. Paljud küll ütlesid, et söö seni kuni saad kõike ja kui nad tekivad, siis jälgid. Ma hakkasin kohe alguses ikka jälgima, mis ma ikka ootan. Ja noh ega mu tagumikule pole ka mingit crappi vaja. Hetkel ei tarbi üldse mingit valmistoodangut, suhkurt, nisutooteid, paljusid puu- ja juurvilju. Vaikselt olen lisanud menüüsse uusi asju. Põhiline mu menüüs on tatar, kanafilee (õrnsoolatud), kala, keefir, banaan, avokaado, erinevad pudrud jne. Olen söönud ka mahedas marinaadis kanašašlõkki, kuid nüüdseks kui olen juba mitu nädalat söönud üsna tagasihoidlikult maitsestatud toite, tunduvad need poe šašlõkid minu jaoks üsna soolased. Maitsemeelded on selle kuuga üsna tundlikuks muutunud. Õnneks mingeid isusid pole tekkinud. Alguses Jarmo hoidis ka ennast tagasi ja ei tahtnud minu ees šhokolaadi v jäätist süüa, kuid rahustasin ta maha, et seni kuni mul mingit meeletut isu nende vastu pole, siis lasku aga käia. Kuu on möödas ja tundub, et kõik toimib, gaasivalusid pole tekkinud, välja arvatud ühel korral kui grillisime ja sõin lambasooles vorstikesi, marineeritud seeni, muud kraami ka, aga need olid ainsad uued asjad mida lubasin. Järgmine päev oli täitsa õudne, kahju oli vaadata last kui ta on omadega hädas ja mitte kuidagi aidata ei saa. Ülejärgmine päev oli juba kõik korras. Peale seda seika tekkis mul veel suurem hirm valmistoodangu vastu. Igaljuhul hetkel jään ma endale kindlaks ja toitun samamoodi edasi.

Terve kuu on möödunud meil üsna kenasti. Võtan asju üsna vabalt ja tühja-tähja pärast ei stressa. Kindlasti sellele heale enesetundele annab palju juurde see, et seni on olnud ööd üsna inimlikud ning mingit väsimust pole tekkinud. Paaril korral kui olen tundnud väsimust, siis olen ka väikese uinaku teinud koos Karliga. 

Alguses ei tahtnud ma ka väga külalisi, sest meil polnud veel mingit reziimi ja kui keegi külla tuli, siis ütleme nii, et külalised väsitasid. Eks see esimene kuu ongi natukene kaootiline, sest harjud ise uue olukorraga, õpid last tundma jne. Nüüd võin öelda, et olen täitsa harjunud selle eluga. Hetkel tundub muidugi kellaajaliselt kuhugi jõudmine natukene ulme, lihtsalt planeerimist on rohkem. Selle ajaga olen ma muutunud ka üsna multifunktsionaalseks, poole tunniga jõuan teha rohkem kui muidu tunniga, kui käed on kinni, siis appi tulevad jalad jne, jne ..

Ning ilmselgelt elu kulgeb ikka Karli taktikepi järgi, igale poole minekud tuleb planeerida ikka selle järgi kuna tal on söögiaeg, kas siis ta teeb pika une või tuleb lühikene jne. 

Siis kui kõik sai ametlikuks :)

Fred on Karli üsna kenasti vastu võtnud. Päris ligi talle ei tiku, kuid magab läheduses ja vahepeal käib nuusutamas. 

Karliga hakkasime väljas käima juba viiendal päeval. Alguses muidugi väiksemad ringid, sest haav ei lasknud väga pikalt kõndida. Hakkasin vaikselt kilomeetri haaval jalutuskäike pikendama. Üldiselt käime ikka iga päev väljas. Viimasel ajal isegi 2 korda (hommikul ja õhtul). Mai kuuga kõndisime kokku 134km. 

Neljapäeval käisime Karliga perearsti korralisel visiidil, ütleme nii, et poiss kasvab mühinal. Pabistasin natukene selle mineku pärast, sest pidin sinna üksi minema ja kartsin, et ei jõua õigeks ajaks või tal tuleb söögiaeg peale, kuid peab tõdema, et polnud midagi nii hullu. Sättisin söögiaja ümber (õnneks on see lihtne, sest Karl võiks iga kell süüa). Üldiselt läks meil see käik väga kenasti, välja arvatud see, et Karlile ei meeldinud lahtiriietamine. Kodus ta pole sellist kisa veel teinud aga seal ta lasi korralikult häälepaelad valla. 

Ühtlasi oli tal neljapäeval ka 1 kuu minisünna, mida tähistasime pereringis.

1 kuu parameetrid:

Kaal: 5610g

Pikkus: 58cm

Kui Karl oli 12 päevane, siis tegime kodus fotosessiooni. Jätsin üsna viimasele hetkele fotograafi otsingud, tuleb välja, et paljud lepivad fotograafiga sessiooni kokku juba raseduse ajal. Sõbranna soovitusel võtsin ühendust Kadri Audovaga ning õnneks tal oli 1 vaba aeg enne Karli 2 nädalaseks saamist. Kiitus talle! Väga lahe sessioon oli, saime palju ilusaid pilte. 

Kolmest sai neli :)

Sai üks segane ja pikk postitus. Kirjutasin seda üsna mitmel päeval ning muutsin korduvalt ja siis tuli juba uut infot peale jne jne. Igaljuhul valmis ta nüüd sai. Rääkida oleks veel palju aga küll jõuab!