Hõissa pulmad!

Nädal tagasi käisime Ilona ja Andre imeilusas pulmas. Pulm toimus Otepää Golfikeskuses ning ilm seal pidamiseks oli super! Tseremoonia toimus vabas õhus, golfiväljakul. Ametnik (ma ei tea kas neid kutsutakse nii?) kes Ilona ja Andre paari pani luges ette nende poolt kirjutatud jutukese üksteisest (kuidas nad tuttavaks said ning kuidas nende suhe arenes), see oli väga lahe, läbi mõnusa huumori. Tseremoonia juures mulle meeldiski see, et see polnud väga pikk ja asjale läheneti läbi huumori. Viis pluss!
Ilona saabus ´´altari´´ ette oma isa saatel ja golfiautoga, taustaks laulis Artjom Savitski, EdSheerani ´´Thinking out loud´i´´.  Võttis pisara täitsa silma ja kananahk oli üle keha. Kui ma mõtlen nendele pulmadele kus ma käinud olen (ma olin ilmselt siis ka liiga noor), siis sellist tunnet ma polnud varem tundnud. Ilona ja Andre vahel kõik matchis ideaalselt ja nendevahelist armastust ja sädet on kaugele näha.

Oehh, mis ma siin räägin, Ilona oli super ilus! Soeng, kleit, meik, kõik sobis valatult. Iga kord kui ta mu silme ette sattus, siis mõttes ahhetasin, et kui ilus ta ikka on :) Terve õhtu oli pulmas kohal ka fotograaf ja videograaf, loodan peagi näha ka ülejäänuid pilte ja ehk õnnestub ka videot näha :)
Ahjaa, enne pulma korraldasime talle ka tüdrukuteõhtu, mis möödus nalja ja naeru saatel ;)

Pulma minnes oli väike hirm, et kuidas Karl meil vastu peab?! See oli täitsa asjata! Ta oli nii tubli, terve õhtu vältel ei olnud mingit nuttu ega jonni. Meil oli vanker ka kaasas, kuid magada ta suurt ei saanud, sest lärm oli üsna kõva. Õhtusöögi ajal tegi ta rõdul väikese uinaku, kuid ülejäänud peo püsis ta vapralt üleval ja süles. Ma olin ikka täitsa uhke, et ta nii tubli oli. Kella 22 paiku ta jäi mul süles magama ja siis otsustasime, et sõidame koju ära. Oleks võinud ta ka välja vankrisse magama panna, kuid see oleks tähendanud seda, et keegi meist oleks pidanud koguaeg juures olema. Ilona ema küll pakkus vahepeal, et ta sõidutab Karli väljas ja valvab teda, kuid ma ei söandanud seda pakkumist vastu võtta-kes siis oma tütre pulmas last hoiab :)
Karl muidugi meeldis kõigile ja Karlile meeldisid väga vanemad prouad, kui keegi temaga jutustama tuli, siis ta muudkui naeris ja jutustas vastu. Noorematega see nii hästi ei toimunud :P

Kui Karl magas, siis saime kiirelt ka kahekesi paar pilti tehtud :)

Koht oli super ilus!

Mu varandus :)

Pulma üldine korraldus oli ka väga hea. Mulle meeldis, et ei olnud mingeid pealesurutud mänge vaid kõik toimus väga mõnusalt ja sujuvalt. Koguaeg miskit toimus, samas ei olnud mingit survet, et peab tegema, peab osa võtma! Natukene kahju oli, et nii vara ära läksime, sest camoon, mul jäi pruudikimp kinni püüdmata :D Aga mis seal ikka, õnneks juba see reede lähme Saana pulma ja ehk seal õnnestub:D Okei, tegelikult see kimp ei oma mu jaoks tähtsust. Nüüd lapsevanem olles tegelikult enam ei viitsigi kuskil poole ööni möllata, hommikul tahaks ikka väljapuhanud ema olla :)

Räägin veel vahele kuidas me Ilonaga üksteist tunneme. Tuttavaks saime me sellel ajal kui õppisime mõlemad õendust, teisel kursusel ma vahetasin eriala ja hakkasin ämmaemandaks ning mõneks aastaks jäi meil see suhtlus soiku. Eelmine aasta kevadel saime täiesti juhuslikult linna peal kokku, ma arvan, et see oli saatud, hehee :) Igaljuhul siis hakkasime jälle tihedamalt suhtlema, lisaks oli Ilona rase (võibolla see meid liitiski?) ja kuidagi sujuvalt leppisime kokku, et kui ta sünnitama peaks hakkama, siis panen oma toetava käe alla ja nii ta siis läks, 5 jaanuari hommikul suundusime haiglasse sünnitama (Ilona siiski sünnitas, Karl veel nautis kõhusolemise aega;) ) ja lõunaks oli juba väike Ronaldo ka meiega. Ja nii ta siis läkski, mul on hea meel, et see juhuslik kohtumine toimus :)

Veelkord palju õnne ja armastust Ilonale ja Andrele!

3 kuud nagu naksti!

Oeh, kuidas see aeg ikka lendab! Karl sai meil juba 3 kuud nooreks!Need kolm kuud temaga on möödunud igati vahvalt. Kindlasti on inimesi kes peavad minisünnade pidamist jaburaks, kuid minu arust on see nunnu. No me ei pea seda nii, et teeme mingi peo, lihtsalt kook peab olema tehtud ja vaikselt pereringis. Üldiselt suurem osa koogist rändab minu kõhtu (hea kui käivad külalised-siis söövad nemad suurema osa ära) ning õnneks on meil ka head naabrid kellele me alati kooki viime (lucky me!).

Kolmekuune Karl on meil väga jutukas noormees, hommikuti jutustab ta väga agaralt oma voodipehmenduste ja voodikarusselliga (siis kui mina ennast vannitoas korda sätin). Loomulikult kaua ta üksinda ei viitsi jutustada, vestluspartneriga on ikka lõbusam ju (kui temaga jutustada, siis on tal suu kõrvuni ja nalja palju). Üleüldse meeldib talle väga jälgida mis tema ümber toimub.
Lisaks on ta hakanud haarama ning oma mänguasjade vastu huvi tundma, on tekkinud ka lemmik mänguasi, mis köidab alati pilku ja rändab vajadusel suhu. Kui mänguasja pole käepärast, siis sobivad suhu panemiseks ka rusikad, need on seal suus päris tihti.
Kaal: 8450g
Pikkus: 63,5cm
Riided kahanevad päris kiiresti seljas, 62 suurust sai ta väga vähe kanda, praegu on mõned 68 suurus riided ka väikesed (just pikkusest), eks pesus lähevad ka kokku nad, aga jah, sügiseks/talveks kombekat ostes pean vaatama vist 74/80 suurust.

-

Ei pea vist mainimagi kui õnnelik ma oma väikese  beebipoisi üle olen :)

Seekord tegi koogi Jarmo ning valituks sai ´´Maasikatega Domino küpsiste tort´´. Ma ei hakka üldse rääkimagi kui hea see oli :)

Täna tegime Karliga väikese visiidi Valka. Ilm oli liigagi palav, kuid imekombel magas ta väljas 1h 40min, tavaliselt ta sellise palavusega nii kaua ei maga (isegi mitte liikuvas vankris). Samal ajal kui tema magas, lõbutsesime meie Sebastianiga, ta käis esimest korda basseinis, noh sellises väikeses täispuhutavas, kolm ämbrit vett sisse ja käis küll talle. Ujuda ta veel ei oska aga sukelduda üritas küll paar korda. Tegelikult on nii, et kõik mis on vesi, seda tuleb juua, ka basseinis ja vannis!

Sebastiani käputamine nägi muru peal välja nagu haige jalaga ämbliku kõndimine :D Vist ei meeldinud?!

Lõpuks ärkas ka Karl ülesse ning sai esimest korda niimoodi väljas chillida. Tartus lõõmab päike meil terve päev terassile niiet väga sinna ei kisu ja kuhugi parki pole ka lihtsalt peesitama läinud.

 

Niipalju siis laste koos pildistamisest, Karl veel püsib paigal aga Sabast seda loota ei saa :D 

Trenni ma see nädal rohkem ei jõudnudki. Nädalalõpus polnud aega ja nädala alguses tabas mind jälle valulik rind ja 38,2 palavik. Mõtlesin juba, et hakkab pihta see jant, kuid õnneks nii hulluks ei läinud nagu eelmine kord. Teisipäeval käisin sõbranna tüdrukuteõhtul (eile käisime pulmas, kuid sellest räägin järgmises postituses) ning liiga pika toitmise vahe tõttu tekkis väike piimapais (Karl sai vahepeal pudelit) ja järgmine päev andis kohe palaviku ja väga halva enesetunde. Õnneks see lahenes paari päevaga, kuid trenni sellegipoolest ei jõudnud. Vaatamata mitte nii aktiivsele nädalale kõndisin 31 km.

Võrreldes juulikuuga on augustikuu meil üsna kiire, palju käimisi ja toimetusi. Meeldib!

Nädalavahetus Tallinnas

Planeerisime juba ammu minna Tallinnasse Hiie Liin' ile ja Siimule külla ning lõpuks sai see ka teoks. Eelmine kord jäi see ära minu rinnapõletiku tõttu.
Mingit kindlat plaani meil ei olnud mida me teeme, sest meie ilma teades-plaane pole mõtet teha. Õnneks ilmaga vedas, käisime loomaaias, jalutasime niisama linnapeal ning külastasime mõnda söögikohta. Loomulikult ei puudunud nädalavahetusest ka väike shoppamine. Karl pidas ennast väga hästi üleval, saime kõik oma käigud tehtud. Laupäeva õhtul tagasi sõites ta küll jorises pool teed, ilmselt oli ta mitmest päevast pealinnaelust väsinud.
Muidugi lapsega kuhugi minek on nagu kolimine, niiii palju asju tuleb ''igaksjuhuks'' kaasa võtta ja siis avastad poole tee peal, et midagi jäi ikka maha. Suur feil oli see, et unustasin turvatooli jaoks quinny raami maha. Poodlema läksime siis Hiieka ja Karliga nii, et Karl oli turvahälliga toidukärus :D, kui Jarmo töölt tuli, siis saime juba vankrit kasutada. Ülejäänud aja tõstsimegi Karli turvahällist vankrisse ümber, kuigi sellised lühemad käigud oleks ideaalsed saanud quinnyga tehtud, sest tihtipeale oli Karl turvahällis magama jäänud ja ajasime ta tõstmisega üles. Tundsin ennast sellepärast üsna halvasti, et teda nii solgutasime. Õpime vigadest!
Üksinda oleks tunduvalt keerulisem lapsega ringi seigelda, sest asju on palju ning kahekesi olles kulub erinevate tegevuste peale aega vähem.

Meie poodlemise tagajärg oli see, et soetasime mõlemad Hiiekaga endale ainult spordiriideid, see on meie puhul ikka täitsa klassika.
Võibolla mäletate, mingi aeg rääkisin, et mu jalanumber oli rasedusega suuremaks läinud, suureks on ta ka jäänud! Täitsa uskumatu lugu aga minu 38,5 jalast on saanud 40! Seni ma mõtlesin, et never ei osta ma endale nr 40 jalanõusid aga tundub, et jalg ikka väiksemaks tagasi ei lähe. Kõik mu vanad tossud on mulle väikesed, rääkimata paljudest muudest jalanõudest mis mul on. Pean vist otsast hakkama neid müüma, kellel on huvi nr 38, 5 tossude vastu, andke teada!
Igal juhul jah, ostsin endale nr 40! tossud.

Loomaaias oli täitsa tore, käisin seal viimati 5-6 aastat tagasi. Paljusid loomi muidugi ei näinud, sest nad olid oma majades peidus. Üldiselt oli mul neist väga kahju, sest paljudel on nii väikesed puurid ja kitsas elu. Lõpuks olime me kõik päris väsinud sellest jalutamisest ja kõike me ei jõudnudki läbi käia. Terve loomaaia külastuse aja otsisime me kohta kus müüakse masinajäätist, lahkudes leidsime selle putka loomaaia eest- isu oli läinud! 

Munapuder soolalõhe ja shampinjonidega

Hommikust käisime söömas Siimu sõbra restoranis ''Apelsini raudtee''. Jäime kõik oma söökidega väga rahule, võib teine kordki sinna minna.

Sibulamoosiga veiselihaburger

Peale loomaaia külastust läksime palju kiidetud ''Uulitsasse'' burgerit sööma. Kiidan ka! Mina tellisin endale mustsõstramoosiga burgeri ja Jarmo tellis sibulamoosiga, mõlemad olid väga maitsvad! Soovitan seda kohta!
Kokkuvõtvalt jäime oma käiguga väga rahule ning Hiiekat oli tore üle pika aja näha, täitsa kahju, et ta sinna Tallinnasse kolis, nüüd tuleb lihtsalt tihedamalt külas käia!

Sellest kuust sai lõpuks mu jõusaalipuhkus läbi ning tänasega avasin hooaja! Kui aus olla, siis mul oli täitsa ärevus sees trenni minnes, viimati käisin ju jaanuaris. Saali astudes oli korraks ebakindel olek ja tunne, et ma ei oska ju midagi siin enam teha! :D Õnneks see möödus kiiresti. Kokkuvõtvalt võin öelda, et jube nõrgaks olen jäänud, ma pole kunagi mingeid raskusi taga ajanud, kuid täna olid raskused olematud. Rinnalt surumist ei julgenud ma isegi tühja kangiga teha, kartsin, et kang kukub peale :D Trenni sain ma tehtud ja hiljem autoga sõites rooli keerates käed tudisesid, Karli ka ei jõudnud õhtul väga hoida. Loodan heale ''lihasmälule'', et vana vorm ja jõud taastub kiiresti.
Edasine plaan on selline, et üritan vähemalt 3x nädalas jõusaalis käia, ülejäänud päevadel käin naguinii kõndimas.
Oeh, nii tore oli lõpuks trenni minna, mõnus vaheldus kodusele elule. Nüüd õnnestub ehk magusasöömist ka vähendada :P

Mu nunnud beebid :)