Karl naudib ''talverõõme'' :)
Kui nüüd jaanuarile tagasi mõelda, siis tundub nagu midagi ei toimunudki. Aeg möödub nii kiiresti, et raske on asju meenutada. Päevad mööduvad ikka Karliga tegeledes ja igal võimalusel külastan jõusaali, vahest mahub sekka sõbrannadega kino või väike õhtusöök.
Jarmo töögraafik on viimasel ajal nii tihe, et mul on keeruline isegi hommikul 6.30-ks trenni jõuda. Tihtipeale ta peab varem kodust ära minema, mistõttu ma ei jõuaks trenni ära teha. Viimased paar nädalat ongi keeruline trennidega. Kuidagi on sattunud nii, et 3p saan järjest käia ja siis 3-4 päeva ei saa. Tahaks ikka vähe mõnusamat reziimi ja aega taastumiseks. Oh ja need korrad kui saab kellegiga koos trenni teha, oi kuidas ma tunnen trennisõbrast puudust! Nädalavahetusel õnnestus Marjega ajad klapidada, üritasin teda ''moosida'', et Myfitti üle tuleks..aga mul on paremat moosi vaja vist :D Tegelikult on üsna raske kellegiga trenniaegu klapitada, mina käin ikka nii kuidas Jarmo ja Karl võimaldavad aga teised käivad lisaks veel tööl ka. Ega üksi ka halb pole, saab trennid kiiresti tehtud lihtsalt :D
Täna käisime Karliga allergoloogi juures, plaanilises kontrollis. Eelmine aasta kui Karl oli tihti haige (bronhiidid), siis määrati talle Flixotide Inhaler, mida kasutasime juunikuuni. Novembris kui ta lastehoiuga tutvust tegi õnnestus tal väike viirushaigus saada ning perearst arvas, et võiks jälle Flixotidega alustada, et ikkagi viirusteperiood ja ilmad ka kehvad jne jne. Alustasime siis! Peale 1,5 kuud vähendasin doosi 1 korrale päevas ja lõpuks jätsin täitsa ära. Õnneks täna allergoloog sellepärast mul pead maha ei võtnud, kuid näha oli, et ta päris rahul ka ei olnud. Samas uuesti peale seda ka ei pandud, sest kaebusi pole (hingeldus, köhimine jne). Praegu jäidi Karli seisundiga rahule ning märtsis kui uuesti hoiuga tutvust teeme ning haigused kimbutama hakkavad, siis pean ise hindama kas on vaja jälle alustada või mitte.
Lisaks tehti röntgenpilt ninaneelust, kuna oli kahtlus adenoididele (pikalt kestev nohu, suukaudu hingamine). Arst arvas, et praegu oleks hea see pilt ära teha, sest Karl on terve. Õnneks adenoide pole! See muidugi ei tähenda seda, et need mingi hetk suurenema ei või hakata. Aga hetkel on vähemalt sellega rahu majas ja ei pea operatsioonile mõtlema.
Ise käisin veel sünnimärke kaardistamas. Üsna produktiivne päev! Seoses sellega soovitan kõigil oma sünnimärke jälgida ning vajadusel ikka kontrollis käia. Olen ikka kord aastas nahaarstile näitamas käinud, kuid see pole olnud põhjalik. Arst küsib mis muret teeb ja pm on läinud kabinetis 5 minutit ja alati sealt lahkudes on olnud kuidagi tühi tunne, et nii siis ongi või?
Sünnimärkide kaardistamine on aga hoopis põhjalikum (tasuline teenus ka muidugi). Tuleb ennast riidest lahti võtta (pesu võib selga jätta), kõigepealt vaatab arst oma väikese luubiga kõik sünnimärgid üle ning jooksvalt märgistab ära mida ta üles tahab pildistada. Siis pildistab ta kehaosade kaupa ning hiljem kõik sünnimärgid eraldi ja arvutis märgistas ära milline sünnimärk kus kehaosal oli. Ütleme nii, et mul on vähe ja üsna väikesed sünnimärgid, kuid pildi peal tundusid nad nii jubedad :D
Kokku pildistas ta mul 5 sünnimärki ja tasuma pidin 32.-
Oh mida kõike ma veel tahtsin rääkida :D Ahjaa, kui detsembris Karlil see lastehoiu blokk peale tuli, siis ta keeldus enda voodis magama jääma, nii me siis hakkasime teda enda kaisus magama panema ja siis tõstsime tema voodisse ümber. Alguses see toimis aga mida aega edasi seda varem hakkas ta öösel ärkama ja meie juurde nõudma. Ta täitsa teadlikult juba istus oma voodis, asjad kokku pakitud ja ootas kuna keegi talle järgi tuleb. Kui üritasime talle selgeks teha, et ikka enda voodis tuleb tuttu jääda, siis järgnes sellele konkreetne pearaputus. No hästi, uni on ju magus ja nii me allusime tema provokatsioonile. Alguses polnud viga, võtsime ta enda vahele ja magasime kõik edasi. Mingi hetk aga hakkas selline jant pihta, et ta enam ei jäänud magama vaid tiksus lihtsalt meie vahel üleval. Ei olnud mingit nuttu või jorinat vaid vaikselt, vahest jutustas ja naeris AGA siples palju, katsus sõrmedega mu nägu (eeldades, et ma siis ütleks selle näoosa mille peal tal sõrm on), kui ma selja keerasin, siis sügas lihtsalt mu selga, keeras ennast risti ja toppis oma jalgu Jarmole näkku, kõditas varvastega selga jne jne. Ja kui selline asi toimub, siis ei saa ju keegi magada! Eile hommikul oligi viimane piisk. 2h tiksus ta meie vahel üleval ja kui lõpuks mul oli aeg ärgata jäi tema magama. Mõtlesin küll tükk aega, et kas ikka lähen trenni, kui nii kehvalt maganud aga sinna ma ennast ajasin. Edasi läksin veel vastuvõttu ja no siis jõudis see väsimus kohale. Terve päev oli selline tunne nagu oleks eelnevalt olnud 24h tööl. Õhtul otsustasime, et aitab sellest kaisus magama panemisest. On nunnu ja tore küll oma lapsega kaisutada aga see maksab ikka valusalt kätte kui ise enam magada ei saa.
Eile jäi ta ilma pikema jututa enda voodis ilusti magama ning magas seal 5.30ni, siis võtsin ta meie vahele ja magasime edasi. Täna jäi ka ilusti magama aga näis kuidas öö möödub. Eesmärk on mitte enne kella 5 teda meie juurde võtta.
Ah aitab kah, jutt juba niigi pikk ja segane. Peaks ikka tihedamalt siin käima :D
Püsige terved!
No comments:
Post a Comment