Aasta lõpp ja uue algus

Praegu vist veel on viisakas head uut aastat soovida?! Igaljuhul head uut ning edukat aastat kõigile! Aasta lõpp möödus mul üsna trenniderohkelt, see oli ka ainus meelelahutus mul viimasel nädalal. Nagu ma viimases postituses mainisin, siis Karl jäi natukene tõbiseks ja oli pool nädalat ÜLIHALVAS tujus no eks tal siiani on nats saatan sees aga juba hakkab paremuse poole minema. Mina süüdistan kõiges neid paganama tagumisi hambaid! Jah ma tean, jälle need hambad! Seni kuni kõik pole suus saan ma neid ju süüdistada :D Igaljuhul see nohu ja väike köha olid väikesed asjad võrreldes sellega mis valu tal seal suus oli. Ma eeldan, et see oli valu, sest ta oli vahepeal ikka päris kuri, kõik asjad käisid suhu (lauda näris, diivanipadjad, no absull kõik käis suust läbi). Valuvaigistiga sai üldiselt selle saatana välja aga ütleme nii, et päris raske nädal oli ja vahepeal trennis käia oli täitsa kosutav.

Aasta viimase päeva hommikut alustasime traditsiooniliselt Hiie-Liiniga trennis. Ühtlasi panime õhtuks plaane paika ja mõtlesime mida veel lauale võiks panna. Noh mõtlesime..aga otsusele ei jõudnud :D Ainus kindel asi oli see, et põhirõhk jääb sushile.

Aastavahetuse veetsime me naabritega koos. Oli üsna mõnus ja rahulik kodune istumine. Hiiekas läks enne keskkööd linna aga ülejäänud seltskond jäi paigale. Karli panin enne kella kümmet kodus tuttu ja jätsin telefoni ''Baby monitori'' appiga und valvama. Kui ta oleks ärganud, häält teinud või niisama sahmima kukkunud, siis telefon helistab kohe valikusse jäetud nrile. No ja esimene kõne tuligi enne keskkööd..võtan vastu-vaikus! Okei ilmselt raketid! Natukese aja pärast uus kõne-sama asi. 3 min ja kordub jälle. Johhaidiii! Ühesõnaga enne keskkööd hakati neid rakette siin tulistama ja tuppa on seda päris hästi kuulda ning iga kord kui see paugutamine kestis üle 10 sekundi, siis telefon helistas. Vahepeal saatsin ikka Jarmo koju vaatama, et kas kõik ikka korras, muidugi oli! Karl magas nagu kott. keskkööl ma enam ei viitsinud kõnet lõpetada ja kuulatasin lihtsalt, kas ta ärkab ülesse selle paugutamise peale, korra käisin ka toas kuulamas, kuid tundus, et Karli see lärm ei häirinud. Ärkas ta alles hommikul 9.15.
Ilm oli muidugi kohutav ja ega väljas suurt ei tahtnud olla. Istusime veel mõni aeg naabrite juures ning enne 2 olime kodus tagasi. Üsna mõistlik, sest hommikul oli vaja ju jälle tegutseda.

Esimese jaanuari hommikul oli Karlil taaskord ülihalb tuju, seekord isegi Ibumetin suurt ei aidanud, nutt ja hala oli suur. Mitte miski ei teinud tuju paremaks. Lõpuks ma andsin alla ja otsisin selle luti välja..no nats läks paremaks ja tulemus oli see, et lutt näriti katki. Vähemalt tuju läks paremaks!
Enivei olin ju selle päevase lutitamise välja võõrutanud ja praegu saab ainult uneajal. Viimastel päevadel on olukord ja tuju juba parem, kuid need paganama suured ''klotsid'' sealt tagant võivad ju mitu kuud tulla..oehh!

Kuna nüüdsest ma enam ei saa kasutada trenniajaks lapsehoidjat (sest uus lapsehoidja elab nii kaugel, et  mõtetu on sõita paari tunni pärast meile), siis sellest nädalast pidin hakkama jälle 6.30-ks trenni käima. Esmaspäeval sain tegelikult õhtul käia aga pm jah edaspidi ongi plaan selline, et 2x nädalas hommikul, 1x õhtul ja 1x nädalavahetusel. Vast saan sellise plaaniga hakkama. Täna hommikul oli üsna veider jälle üle paari nädala nii vara minna. Jarmo väga ei uskunud, et hommikul ülesse saan, nimelt siis sain! :D

Üks veider seik tänasest trennist. Hommikuti nagu ikka on üsna vähe rahvast ehk siis palju vabu kappe. Peale trenni sätin ennast pesema ja tuleb üks naisterahvas, mul siis asjad ümbruses laiali ja noh terve rida kappe vaba..ja tema..tema tuleb pm minu kõrvale kappi. Mõtlesin nagu, why? Kas sa ei taha samamoodi laiutada nagu mina? No vist mitte. Tõmbasin siis asju koomale. 

Eilne ilus ilm tekitas lootust, et saame Karliga jälle vana rutiini tagasi ja 2x päevas õues käia, aga täna tormab nii, et ei saa kuhugi välja. Juba kuulen, et ukse taga hari lendas ja ma ei tea, katus tahab ka vist minema panna. 

Ah mis siin ikka, viskan ka natsaks Karli kõrvale pikali ja jään ootama kuna kana seal ahjus valmis saab.

Vahepeal olid jõulud?

Oh ja ongi need jõulud läbi, jumal tänatud! See aasta ei tulnud mulle mitte kuidagi see jõulutunne peale. Kuusk sai tuppa toodud, küünlaid põletasin, kinke pakkisin, jõulupraadi sõin aga ei midagi. Täitsa 0 tunnet oli seoses jõuludega. Ilmselt mängis siinkohal suurt rolli see, et lund ei olnud, sadas paduvihma ja väljas oli ainult muda. Nagu oleks novembri algus olnud. Aga mis seal ikka, ehk järgmine aasta saab parem :D
Karl sai see aasta nii palju kingitusi, et pakkisin pooled kappi ära. Jõululapäeval oli tal üldse kinkidega segadus ja teda huvitasid pigem Sebastiani kingid. Lahendasin oluorra nii, et Karli kingid jäid järgmiseks hommikuks avamiseks. Nagu ikka vanaema ja tädi pingutasid kinkidega natukene üle.
Jõulud veetsimegi maal. Ema valmistas ülihead söögid ja nagu talle tavaks-ta ei osta ühtegi valmistoodet poest. See aasta said kõik asjad kohe eriti head-sült, pasteet, ahjuliha, kaste, kartulisalat, lihapirukad jne. Ta tahtis veel verivorsti ka ise teha aga kutsusin maapeale tagasi, siis oleks poole ööni köögis vaaritanud. Esmaspäevaks muidugi ei tahtnud enam ühtegi jõulusööki näha. Tegelt ma siiamaani söön seda sülti-nii hea lihtsalt!

Laupäeval hakkas Sebastian kahtlaselt turtsuma ja pühapäevaks oli täitsa haige. Lootsin väga, et Karlile ei hakka midagi külge aga teisipäeval õue sättides tundus ta natukene kuum ja kraadides selgus- 38,5! Jäime siis tuppa ning õnneks see palavik langes üsna kiiresti. Õhtuks oli kohal ka korralik nohu ja eile oli juba päris hull. Sellist palavikku pole õnneks olnud aga vähe soojem on ta küll. Nohust on tekkinud ka korralik köha ning kuna see kehatemperatuur on selline, et kord on kõrgem ja siis jälle normaalne ei ole tahtnud ma temaga ka väga välja minna. Niiet, siin me siis oleme, juba kolmas päev toas. Lisaks tuleb tal vist tagumine hammas ka, käed on koguaeg suus, tatt jookseb..võibolla on kõik üldse hammastest?

Õnneks olen trennis saanud nendel päevadel käia ja kuna oleme tubased, siis olen saanud ka palju koduseid asju tehtud. Eile käisin peale trenni turul, et osta oma lemmikut vinnutatud lõhet, kuid seda ei müüdagi enam :( Ostsin siis ülihead hapu- ja marineeritud kurki- no nii head! Üritan täna jälle löögile pääseda. 

Aastavahetuseks meil suuri plaane polegi. Oleme kas naabrite juures või jääme koju-oleneb kuidas Karlil tervis selleks ajaks on. Plaanis on süüa sushit ja sefiirikorvikesi tahaks ka :D Päris suured plaanid.

Pakaa! 

Tere, tere!

Ma olen juba kuude kaupa mõelnud, et teeks mingi updeidi, kirjutaks midagigi..aga lihtsalt pole olnud aega.. no tegelt on see lihtsalt vabandus, kui ikka väga oleks tahtnud, siis oleks ju selle aja leidnud :D Viimasest postitusest on juba nii palju aega möödas, et vahepeal suutsin üldse unustada, et see blogi siin eksisteerib :D Üks hetk avastasin jälle ja mõtlesin, et nii tore on vanu postitusi lugeda, et peab ennast ikka kokku võtma :)
Tegelikult on elu nii kiireks läinud ja nädalad lendavad reaktiivkiirusel ja kohe on aasta läbi, kuidas ometi?
Suvel tekkis mõte, et läheks sügisel kooli. Kandideerisin, sain sisse ja suure hirmuga regasin ennast kohe ''tulijaks'' ja siis hiljem mõtlesin, et millesse ma ennast segasin?? Läksin ma siis erialasele ''Intensiivravi täiendõppele'' (see hõlmab endas erakorralist meditsiini, kiirabi, anesteesiat ja intensiivravi). Tundub ju igati huvitav ja põnev?!
Erialalt olen ma jah ämmaemand aga sõbrad/tuttavad teavad, et alustasin ma ju intensiivraviõena (ämmaemanda õppekava lõpetades saab kaks kõrgharidust- ämmaemand ja õde). Kui kool sai läbi, siis asusin tööle TÜK naistekliinikusse ämmaemandana ning järk-järgult vähendasin oma koormust intensiivis, kuniks enam üldse ei töötand seal. 2 aastat sünnitusosakonnas töötamist pani mind mõtlema sellele, et päris täiskohaga ma seal ikka töötada ei taha, mitte, et mulle ei meeldiks-väga meeldib! Lihtsalt, see on nii kitsas eriala, et ma mingi hetk tundsin, et intensiivis omandatud oskused, teadmised ja vilumus hakkaks nagu kaduma. Ideaalis ma töötakski 0,5 kohaga sünnitustoas ja 0,5 EMO, kiirabi või intensiiv. Okei, see selleks..kooli juurde tagasi..
Septembri lähenedes mõtlesin, et mis see siis ära ei ole 5 päeva kuus koolis käia, easy! Jõudis kätte see esimene nädal, erialased loengud-PÕNEV! Ja siis mingid siuksed ained nagu kvaliteedijuhtimine, tõenäosus ja teooria, ettevõtlus..nagu why?? See ei ole üldse minu teema! Ja kui selgus kui palju peab nendes ainetes iseseisvat tööd tegema, esseesid kirjutama, auditeid tegema + erialastes ainetes ju ka. Esimese kahe kuu jooksul ma reaalselt ei leidnud aega, et erialast materjali lugeda, sest kui oli aega koolitööga tegeleda, siis oli selleks need teised ained, sest tähtajad kukkusid. Oeh, ma korduvalt mõtlesin, et ei, jätan pooleli, miks ma seda teen? Tulin ju ennast erialaselt täiendama mitte mingeid esseesid kirjutama!! Olin vahepeal päris tige ja olin täitsa valmis akadeemilist võtma, sest tundsin, et jooksen omadega lihtsalt kokku. Karli kõrvalt on õppimiseks üsna raske aega leida..see aeg jõuab kätte siis kui ta läheb ööunne, kuid õhtuks olen ma ise ka väsinud ja üsna raske on leida motivatsiooni, et voh nüüd hakkan õppima.
Igaljuhul siiani ma pole pooleli jätnud :D Jaanuarist kuni aprilli lõpuni on erinevad praktikad, mida ma väga ootan, kuid keeruliseks teeb asja see, et kes Karli hoiab? Meie praegune hoidja kellega me oleme ülimalt rahul, läheb jaanuarist päris tööle ja tuleb hakata uut otsima. Üks variant isegi on aga näis!

Trenni teen ka ikka vahest :D Tegelikult tahaks oluliselt rohkem! Alustasin nüüd sellise süsteemiga, et lähen hommikul 6.30 trenni ning jõuan tagasi enne Jarmo tööleminekut. Ideaalne! Koolinädaladalatel ma nii ei käi, päev läheks liiga pikale ja tahaks ikka perega koos hommikust süüa. Aasta lõpp on Jarmol jällegi olnud nii kiire, et tihti teda pole kodus ning siis ma jälle ei ole saanud käia. Nüüd tundub, et hakatakse otsi kokku tõmbama ja tal on ka natukene rahulikum.
See nädal oligi trenniga üsna kesine ja täna mõtlesin, et tuleb ennast ikka jõusaali vedada..ei viitsinud tegelikult väga minna aga kohale jõudes oli mul nii hea meel ja kui trenn tehtud sai, siis olin veel õnnelikum :D Uuel nädalal peaksin saama kõik oma trennid tehtud. Praegu on mul kava jaotatud kaheks (ülakeha ja jalad). Kuna ma ei tea alati kui palju ma käia saan, kuid 2 korda jõuan ma alati, siis on kindlam, et jõuan kõik tehtud. Praegu ongi kujunenud nii, et mõlema treeningpäeva vahel on 1 aeroobne päev ka ja siis alustan jälle otsast. Näis, ehk uuel aastal teeks natukene põhjalikuma kava-ehk Hiiekas tuleb appi, ta meil tulevane treener ;)

Mul on hea meel, et lõpuks ennast siin ikka kokku võtsin :) Hetkel ei hakka juttu pikemaks venitama, Karlist tahaks ju ka rääkida, kuid selleks pean tegema juba eraldi postituse :)

Juhul kui enne aasta lõppu ühtegi postitust ei tule, siis soovin kõigile juba ette ära imekaunist jõuluaega! :)

Burpeehullus ja trennijuttu

Nädal möödus üsna tegusalt ja trenniderohkelt. Nädala alguses oli veel üsna mõnus ilm ja saime 1 välitrenni tehtud. Praegu oleme käinud Rajapargis, kuid see jääb meile natukene kaugeks ja edaspidi üritame Emajõe äärseid parke külastada. Rajapark meeldib mulle tegelikult kõige rohkem, kuid nädala sees sõidab sinna tükk aega ja pigem kasutaks seda aega trenniks kui autosõiduks.

Seekord pani Jarmo meile trennikava kokku. Ühes osas olid lõuatõmbed ja rippes jalatõsted, neid ei saanud ma hästi teha, sest esmaspäevasest crossfitist olid peopesad jube hellad, Jarms muidugi arvas, et mul käib üks suur viilimine.
Plaan oli nädalalõpus veel parki jõuda, kuid ilm keeras ikka täitsa ära. Ehk uuel nädalal veab.
Kolmapäeval lubas Kärt tulla Karli paariks tunniks hoidma, et saaksin minna lõunasesse crossfiti trenni, kuid just sellel päeval oli Karlil üle pika aja väga halb tuju (hambad!) ning kogu päevakava oli nii sassis, et ma otsustasin mitte minna. Läksin siis reedel ja oi kui raske see trenn oli! Mulle tegelikult meeldib, et iga kord sinna minnes ma ei tea mis mind ees ootab (tegelikult nad panevad oma kodulehele  www.crossfittartu.ee alati tunniinfo ülesse, kuid ma pigem ei vaata seda). Reedene tund oli selline:

A) WOD 1 (WOD ehk igapäevaselt muutuv harjutuste plokk)
* 6 ringi
* AMRAP (ehk sooritada kindlaks määratud aja jooksul võimalikult palju kordusi)
* Sõudmine 18/13kcal ja max power snatches 30/19kg (kangi rebimine)
* 2min tööd ja 2min puhkust

Välja nägi see siis nii, et 2 min oli aega tööd teha. Kõigepealt sõudsime 13 kcal ja siis suundusime edasi kangi juurde ja pidi nii palju snatche veel tegema kui aega jagus. 2 min puhkust ja jälle otsast peale ja nii 6 ringi. Ringide lõikes tuli mul snatche: 10, 15, 13, 12, 12, 16. Alustasin rahulikult, et näha kuidas ma üldse jaksan, keskel läks päris raskeks ja lõpus suutsin teha väikse spurdi.
WOD-sid tehes on alati selline tunne, et annan otsad ja enam ei jõua, kuid kuskilt tuleb ikka see jõud, et lõpuni vastu pidada ja kojuminnes on paganama hea tunne küll.
Võibolla on natukene segane jutt, kuid küsimused on teretulnud.

B) WOD 2
* Tabata Ring Dips
* 8 seeriat. 10sek tööd, 20sek puhkust

Rõngastel surumist tegin ma kummiga ja kokku tuli 8 seeria peale 40 dippi.

Laupäeval ootas klubiga ees ''Burpeehullus'' ehk Burpee mile. Klubi on korraldanud seda iga aasta ja tegelikult on see ülemaailmselt tuntud hullus. Burpee mile tähendab siis seda, et terve miil (1,6km) tuleb läbida burpeedes.
Algselt oli üritus plaanis Ülenurme staadionil, kuid jubedate ilmastikuolude tõttu tegime TÜK Spordihallis (sealne sisering on 200m).

Keegi ei sundinud tervet miili tegema, igaüks valis oma võimetele vastava pikkuse. Minul oli eesmärgiks läbida 400m, kuid kui see tehtud sai oli tunne üsna hea ja otsustasin, et teen ikka 800m ära.

800 meetri lähendes mõtlesin, et ehk ikka teha veel 1 ring ja saaks kilomeetri täis. Keha hakkas juba väsima ja õlad andsid korralikult tunda ning lõpetasin ikka ära. Kartsin, et järgnevatel päevadel on lihased nii haiged, et ei suuda kodus midagi teha. Kui aeg lukku läks siis natukne ikka kahetsesin, et edasi ei läinud, kuid mis seal ikka, järgmiseks aastaks peab ka ju midagi jääma. 

800m läbisin burpeedes 1h 15min. 

Jarmo ja Karl olid ka kaasaelamas. Karlil oli üsna lõbus, istus raja ääres-kamapallikarp ühes käes ja veepudel teises ning itsitas muudkui, nautis ikka täiega seda üritust. Natukene enne lõppu läksid nad siiski koju ära, sest uneag hakkas peale tulema.

Mõned tugevamad tegid ikka terve miili ära. Kui aus olla, siis olen oma 800 meetriga ka ikka väga rahul. Minu jaoks on burpeed üsna rasked, sest pulss läheb nendega ülesse ja jaks saab kiiresti otsa. Kuid seekord suutsin rahulikult teha, kuulasin keha ja toimetasin tunde järgi.

Vägev üritus ja vägevad inimesed meil seal koos!

Nädal pildis

See nädal oli ikka tõeline suvenädal. Aeg läks kiiresti ja tehtud sai ka omajagu. Tegelikult ma pole eriti suure palavuse fänn, see nädal kohati oli ikka liiga palav, kuid ei tohi  nuriseda ;)

 

 Juba pikemat aega olen mõelnud, et peaks ikka kaameralt tolmu pühkima ja oma fotograafiaoskused meelde tulemata. Vanasti ei lahknud ma kodust ilma kaamerata, kuid nüüd on ju aiföön, mis ajab ka asja ära, kuid kvaliteet siiski pole see. Tihti ongi nii, et kui ühes käeotsas on Karl, teises kott (+veel sada asja), siis kaamera kaela riputamine tundub kuidagi liiast.

See nädal käis Hiiekas meil üle pika aja külas ning tal oli oma kaamera kaasas, klõpsisin siis natsa ja jõudsin arusaamisele, et tuleb ennast käsile võtta :D

Neljapäeval jõudsime veel emajõe äärde peesitama. Okei, peesitama on vale öelda, pigem Karliga mängima :D Karlil oli see esimene kord niimoodi rannas käia, talle täitsa meeldis. Vette küll väga ei kippunud, mille üle on mul hea meel, sest minu jaoks oli see vesi seal üsna jahe ja poleks tahtnud seal solberdada. Ilmselt oli Karli jaoks ka, sest kui ta suure hooga vette käputas ja vesi kõhtu puudutas, siis ta freezys ära ja tuli ruttu sama teed tagasi :D

Nädalalõpus jõudsime maale ka. Maal käigud on alati kuidagi jube väsitavad, Karl mul vanematega väga ei lepi ja on mul koguaeg sabas kinni. Seekord oli tegelikult juba parem olukord-sain tualetis ikka üksi käidud :D
Siiski öine uni muutus tal seal kuidagi kehvaks, tänane öö kodus möödus samamoodi, ei teagi mis asi see nüüd on. Loodan, et möödub kiiresti, sest väsinud ema on pahur ema :D

Laupäeva veetsime tädipoja juures. Tal on seal ülimõnus, teinekord tahan kindlasti pikemaks ajaks minna ja nautida neid maarõõme seal (vaikust, linnulaulu, ujuda jne).

kaevur :D

 

Pühapäeval jõudsin üsna heal ajal koju tagasi ja nädala lõpetasime mõnusa trenniga Raja pargis. Käisime esmakordselt terve perega välitrennis ja jäime rahule. Karl pidas ennast väga hästi üleval ja muudkui itsitas kui meie seal higi valasime. Võtsime naabrid ka kaasa ja tegin meile kõigile ühe mõnusa treeningu. Kõik jäid rahule ja küsisid juurdegi. Enne Karli tegin ma tihti väljas trenni, nüüd sai see jälle meelde tuletatud ja ilmselt käime edaspidigi nii. 

Trennidest pole ma tegelikult üldse enam kirjutanud. Paar kuud tagasi alustasin crossfitiga uuesti ja mulle niii meeldib seal. Paningi nüüd myfiti suveks puhkusele ja jätkan crossfitiga ning kui see hea tunne püsib, siis ilmselt lõpetan myfitnessiga lepingu ära ja jätkan crossfitis. Ehk teen teinekord mõnest konkreetsest trennist ka eraldi postituse, kuid pead ei anna. See hea tunne millega ma iga kord trennist koju tulen on lihtsalt kirjeldamatu. Jarmo ka alati naerab, et no räägi, mis hulluseid te seal täna tegite..ja siis hakkan ma õhinal rääkima. Mõnus!

1 aasta

Tegelikult sai Karl aastaseks juba kuu alguses, täpsemalt 04.05, kuid teada värk seda ema laiskust ju. Pidasime maha ka väikese sünnipäevapeo ning Karl sai ka natukene sünnatorti mekkida- see talle meeldis!
Aastane Karl veel ei kõnni, kuid väga usinalt kõnnib toenajal ning kükkimine tuleb ka väga hästi välja. Suus on nüüdseks 9 hammast. On igati tubli ja tragi poisiklutt, suur kaisukiisu on ta ka. Peale hommikusööki meeldib tal minu kaisus lebotada ja kui hakkab väsima, siis paneb pea õlale ja puhkab natukene. Ütleme nii, et üsna emmekas ja õrnake poiss on, kui keegi natukene järsemalt teda katsub (just lapsed), siis on nutt lahti ja otsib emmet. Ma ise arvan, et ta on saanud Sebastiani tõukamistest sellise hirmu. Millegipärast Sebastian lükkab ja tõukab teda koguaeg (kahekesi neid ei saa hetkekski jätta) ja ta on päris mitu korda haiget saanud, nüüd ongi nii, et kui näeb, et keegi suure hooga talle peale lendab, siis tõmbab kohe kaitsepositsiooni. Aga küll kasvab välja :)
Peale reisi alustasin jälle rinnavõõrutusega ning üllataval kombel läks see väga valutult, üks öö lihtsalt enam ei nõudnud, piisas paist ja lutist ning magaski hommikuni. Siis veel mõtlesin, et ei hõiska siin veel midagi. Aga vot jah, poiss ei tahtnudki enam öösiti (jäi veel ööunne minek ja hommik). Selle hommikuse tissitamisega mõtlesin ise, et see ju puhtalt minu enda mugavus, sest sain ise siis kauem voodis põõnata. Üks hommik lihtsalt enam ei andnud ja ega ta ei nõudnud ka. Mis siis edasi hakkas saama? Unekvaliteet muutus PALJU paremaks ja söögiisu kasvas tal meeletult. Hommikuti ta lihtsalt kraabib jala küljes ja nõuab süüa. Ja nii ta saigi ainult ööunne minnes veel. Oi kuidas ma kartsin selle lõpetamist, lükkasin seda muudkui edasi. Laupäeval oli tal aga mingi veider palavik (süüdistan 9-dat hammast mis lõikus too aeg) ja ei hakanud teda välja magama panema, mõtlesin, et proovin toas, 10 min ja magas kaisus. Mõtlesin, et okei, joppas vist. Järgmine päev proovisin jälle ja sama lugu. Nüüd ta siis magabki mul oma unesid toas, sest vankris ta jääb jube kaua magama ja uned on väga lühikesed. Nii, paar õhtut tagasi üritasin teda magama panna (rinnaotsas, nagu ikka), ei jää, mõtlesin, et heakene küll, mine mängi siis veel. Mõne aja pärast proovisin uuesti, ei jää!! Okei, mine mängi veel.. Ise siis mõtlesin, et kolmas kord ma enam rinda ei anna ja vaadaku ise kuidas magama jääb :D Mõne aja pärast võtsin ta kaissu ja magas 5 minutiga. Ise olin nii rõõmus, et appikene, õnnestuski! Järgmine päev mõtlesin, et nüüd enam tagasiteed pole, et tuleb nii jätkata ja ei anna enam rinda. Oeh, ja siis sain nagu noaga südamesse ja mõtlesin, et ma polnud ju selleks veel ise valmis, ta on ju veel beebi. Nüüd ongi iga õhtu ilusti magama jäänud ja pole mingit jonni või tissiotsimist olnud. Ilmselt oli ta selleks ise valmis. Kindlasti kui ma talle pakuks, siis ta ära ei ütleks aga ise ta seda ei nõua ja mulle see sobib. Võibolla sellepärast ongi nii kurb, et see võõrutamine läks nii lihtsalt ja kiiresti, et ma ei suutnud ise veel selle mõttega harjuda.
Samal ajal tõstsime siin toad ümber ja ta läks enda tuppa magama. Jälle trauma mulle! Karl magab nagu kott oma toas ja mina magama ei jää, esimestel õhtutel käisin 5-6 korda kontrollimas, et kuidas ta seal ikka magab. Ise veel mõeldes, et kuidas me ikka panime ta teise tuppa, ta on ju üksi seal..tänane öö oli mu jaoks kergem, sest ma magasin tema toas diivanil :D :D Isver, ise ka ei usu :D
Kokkuvõtteks võin öelda, et rinnavõõrutus ja teise tuppa kolimine on mõjunud positiivselt. Ta magab palju paremini ja noh, tegelikult magame me kõik paremini. Sööb põhimõtteliselt kõike mida meie.  Ta ongi järsku nagu suur poiss! Küll mina ka ühel päeval ära harjun :)

 Need tähtsad aasta mõõdud ka: kaal 11 040g ja 80cm 

Vot nii siis! Poiss sai üks hetk suureks ja loobus  sellest beebidevärgist, minu jaoks on ta muidugi ikka väike beebi ja üks suur armastus. 

Reisi kokkuvõte

Aeg nagu sealmaal, et võiks selle kokkuvõtte ka ükskord ära teha. Seekord kohe üldse ei viitsinud reisi ajal arvutit lahti teha.. Ja selle tagantjärgi kirjutamisega on ka nii nagu on. 

Üldiselt jäime reisiga ikka rahule, ilm oleks võinud ju tsipa parem olla, kuid ega ilma vastu ju saa. Viimased päevad olid tegelikult täitsa palavad ja basseini ääres saime ka piisavalt ikka vedeleda. Aga lapsega reisimine? Ütleme nii, et kartsin hullemat. Loomulikult ei ole see selline puhkus, kus vedeled basseini ääres endale lamatised taguotsa, kuid puhata sai ikka piisavalt. Kõige stressirohkemad olid autosõidud, me trippisime üsna palju seal ringi ja Karlil viskas täitsa üle see sõitmine, võtsime siis vähe rahulikumalt ja üritasin mingi mõistliku päevakava paika panna, et kõigil oleks mõnus. Samas Kaunasest kojusõit möödus üsna kiiresti ja ei olnud midagi hullu-kõik videod said telefonis läbi vaadatud..nii 1000 korda :D Nüüd tagantjärgi pole üldse nii tore kirjutada, teen siis lühikokkuvõtte ja lisan rohkem pilte :)

Aiaeluga tegi Karl esimest korda tutvust Mallorcal, kodus ta veel nii ei saanud õues ringi tatsata. Ütleme nii, et see talle meeldis-lemmik koht oli bassein :D Ja mis te arvate palju ma pükse seal küürisin? :D Jep, pesu pidime käsitsi pesema, sest see pesumasin mis seal oli pesi lihtsalt terve päev-vahet ei olnud mis programmi panid. Masin töötaski 5-6h. Käsitsi oli lihtsam :D

Oeh, need nunnud kutsubeebid. Jube kahju oli neist, et nad suurema osa ajast seal aias üksi pidi olema (peremees käib paar x nädalas)

Ema ja isa puhkehetk :D

Mingil päeval sõitsime mööda mägesid ja külastasime erinevaid väikelinnu. Mulle meeldis, et teeolud olid seal üsna head, tee ääred olid ilusti piiritletud ja ei tekkinud tunnet, et kohe-kohe kukume kaljult alla. Üleüldse liikluskultuur oli seal üsna viisakas, inimesed olid sõbralikud ja keegi ei viibutanud sõrme või lasknud signaali, kui liiga kitsas tee oli ja ootama pidi.

Valldemossa

Need väikesed mägilinnad olid hästi nunnud ja hubased. Oleks tahtnud rohkem nendes aega veeta, kuid Karl arvas teisiti. Tagantjärgi mõeldes oleks palju abi olnud mul kõhukotist. Kodus ju pole Karl harjunud nö ´´mänguajal´´ vankris istuma või autos turvatoolis. See tegigi asja keeruliseks, sest ega ta kaua niisama seal vankris istuda ei tahtnud, ikka süles ja kõrgel. Suurema osa ajast tahtis ta minu süles olla ja nii ma teda siis tassisin. Samas see tundus ka lõpuks juba nii loomulik, et ega ma kurtnud, õnneks pole ta nüüd teab mis raske.

Soller

Gorch Blau

Escorca

Meie külatänav, kus sai iga päev Karli magama kõnnitud. Tee ääred on kõik sellised heina (lille) kasvanud.

Kui majaomanik tuli muru niitma, siis lasi ta kõrvalaiast koerad meie juurde, kõigil oli kohe tegevust, need kutsikad olid ikka ülinunnud.

Mingil päeval käisime veinikeldri tuuril. Seal räägiti üldiselt sellest veinikeldrist, tutvustati nende veine ja suupisteid. Väga mõnus ettevõtmine oli, veinid olid head aga snäkid meeldisid rohkem :D

Basseinipäev. Vedelesime kõik vist pool päeva basseini ääres enne kui otsustasime mere äärde sõita, seal oli muidugi megasuur tuul, et niisama seal kaua olla ei tahtnudki. 

Campos

Meri oli seal väga ilus ja kohe kutsus ujuma. Mina siiski ujumas ei käinud, selle kohapealt sai Jarmo linnukese kirja hoopis. 

Sõitsime päris mitu randa läbi enne kui leidsime selle õige kuhu ujuma mindi. Ma nime enam ei mäleta aga see oli ülisheff rand, mis asetses kaljude vahel. 

Palma

Viimasel päeval seiklesime natukene pealinnas ringi. Pealinn mulle väga meeldis ja mul on kahju, et seal nii vähe saime olla. 

Koju jõudsime me Karli sünnipäeval, terve päev mööduski meil sõites, kuid tänu armsatele naabritele saime õhtul ka sünnipäeva tähistada. 

Koju jõudmisest on tegelikult nats üle nädala möödas ja kui keegi küsib, et räägi reisimuljeid, siis on selline tunne, et mis reisi?, see oli ju nii ammu...