4. minisünna

Juba  11 päeva tagasi pidas meie rõõmurull oma neljandat minisünnat. Tegin selleks puhuks laimitoorjuustu koogi. Olen seni läinud kergemat vastupanuteed ja teinud selliseid kooke mida küpsetama ei pea. Enamusele see kook maitses, kuid naabrimees mõtiskles selle üle, et kas ma ikka suhkurt panin koogi sisse :D
Aeg endiselt lendab meeletul kiirusel, päevad lihtsalt kaovad öösse ning iga päev avastan ma kuidas mu väike beebi on jälle midagi uut õppinud ja lihtsalt kasvab mühinal mu silme all.

Karl on meil hästi jutukas ja naerusuine laps. Oma mängumatil või voodikarusselli all võib ta tükk aega jutustada ja laliseda omaette, see eeldab muidugi seda, et kõht on täis ja uni pole peal.
Vahepeal ma juba mõtlesin, et tal hakkavad hambad tulema (samas need võivad ka mitu kuud märku anda, enne kui igemest välja tulevad), sest tativool on meeletu ja kõik asjad kuuluvad suhu (rusikad on lemmikud). Keerama/pöörama ta pole veel hakanud. Üritab küll järjepidevalt, kuid tagumik ei taha veel hästi järgi tulla. Muidugi ringiratast laseb ta küll usinalt. Mängumatile pannes on tavapärane, et mõne aja pärast on jalad seal kus oli enne pea. Kuna ta on meil natukene suurem, siis eks kõik asjad võtavad natukene kauem aega, kuid hetkel ma ei muretse.
Ära on ta õppinud ka lamamistoolis kiigutamise. See on nii nalajakas kuidas ta seal kehaga hoogu teeb ja ise naerab samal ajal. Kui ma küsin ta käest, et kui suurt hoogu ta teha oskab, siis annab ta kehaga veel rohkem hoogu juurde..ma olen suht kinde, et ta saab mu jutust aru :D
Päevareziim on meil iga päev 1-2 tunniga nihkes, see tähendab seda, et iga päev on erinev reziim. Kõik oleneb sellest mis kell Karl ärkab ja päevased uneajad jooksma hakkavad. Üsna pikalt ärkas ta hommikuti kell 8, siis ärkas ta 3-4 päeva kell 7.20 ja sealt edasi on ärkamised läinud järjest varajasemaks. Täna ärkas juba 6.30, viimati ärkasin tööl käies nii vara :D Mõnes mõttes mulle sobib selline varajane ärkamine (see eeldab muidugi seda, et magama olen läinud mõistlikul ajal), päev tundub kohe pikem ja jõuab palju asju ära teha. Peale ärkamist on ta max 1,5h üleval kui tuleb esimese une aeg. Oma päevased uned magab ta üldiselt väljas. Varem käisin esimese une ajal temaga pikemal ringil kõndimas, kuid nüüd kui ta teeb need uned kella 8-9 ajal, siis ei ole viitsinud nii vara ennast välja ajada, vaid panen ta lihtsalt vankriga välja. Uned pole tal väga pikad-lühike uni on 40'-1h ja pikad uned 1,5-2h. Vahest kõndides magab ta kauem, kuid seisvas vankris üldiselt üle 2h ei maga. Öösiti õnneks magab hästi. Ööunne minek jääbki meil 20-21 vahele ning öö jooksul sööb ta nüüd 1x (nii on mõni aeg kestnud) ja suur aplaus mulle, et ma suudan ta tagasi tema voodisse tõsta peale söötmist (ehk ma ei jää magama). Nüüd on ta juba tükk aega maganud õhtust hommikuni oma voodis.
Lisatoitu ma talle veel ei anna ja ei kavatse ka veel sellega pihta hakata. Rinnapiimast talle piisab täitsa hästi ja kaalust võtab juurde mehemoodi. Hetkel ma arvan, et hakkan uute maitsetega teda harjutama 5,5 kuusel.
Karl hakkas käima ka lauluringis ja võimlemas ning kuu lõpus läheme ujuma ka. Hetkel tundub, et talle need ringid meeldivad.

Karli tähtsad numbrid:

Kaal: 9435g

Pikkus: 68,5cm

Iga päev toob see väike põnn meile suurtes kogustes rõõmu ning ma võin teda vaatama ja imetlema jäädagi ja eriti lahe on veel mul kõrvalt jälgida kuidas Jarmo temaga tegeleb ja teda imetleb :) 

Fred on hakanud ka Karli vastu rohkem huvi tundma, käib teda tihti nuusutamas, ning sätib kuhugi lähedusse magama. 

Trennist ja muust elust-olust teen eraldi postituse :)

Hõissa pulmad vol2

Viimasest postitusest on juba tükk aega möödas. Augustikuu oli nii tegemisi täis, et ei leidnud mahti väga netis käia. Praegu aga räägin Saana ja Mareku pulmadest.
Tseremoonia toimus Tallinnas Õnnepalees ja seal läks üsna kiiresti. Mulle isiklikult selline Õnnepalee variant ei meeldi, liiga ametlik ja ''konveieri'' värk.

Õnnepaleest suundusime kõik edasi Sakku, kus oli väikene käeharjutus Saanale ja Marekule (puuhalu raiumine ja mähkmetevahetus). Nendega said nad mõlemad muidugi hakkama! Edasi oli seal väike tervitusshampanja ja pildistamine. Lõpuks võtsime kõik sappa ning põrutasime Padise mõisa, kus toimus pidu. Pidu oli vinge!
Õhtu sujus üsna kiiresti ning koguaeg toimus midagi, samas ei olnud mingeid tobedaid mänge, millest tihtipeale paljud üritavad kõrvale hiilida.

Loomulikult käisime me seal terve perega ning taaskord suured kiidusõnad Karlile, kes pidas ennast ülihästi üleval (ju siis talle ka pidu meeldis). Chillis mõnusalt oma kergkärus, tantsu ajaks tuli muidugi välja ;). Kell 22 läksime me Karliga ära tuppa ja meie jaoks saigi pidu läbi. Jarmo küll pakkus, et ta jääb ise Karliga tuppa, kuid teadsin, et ma ei jõua naguinii kaua seal peol olla ning lasin temal meie mõlema eest lõbutseda. Kui Karl magama jäi, siis chillisin ise vannis ja nautisin õhtut. Jarmo tõi vahepeal mulle pulmatorti, mis oli ÜLIHEA, ausõna, ma pole nii head torti saanud! See oli nii hea, et sõin seda ööooteks, hommikuooteks ja peale hommikusööki magustoiduks :D

Saanal oli muretsetud polaroidkaamera, et külalised saaksid ennast pildistada ning selle pildi kleepida mälestusteraamatusse koos pühendusega. See oli tal väga lahe idee, istusime oma pundiga tükk aega seal laua taga, pildistasime üksteist ning tegime kleepimis- ja kirjutustöid :D

Enne magamaminekut saime Saana ka ikka pildile. Saana oli nii ilus ja nii Saana! Meik ja kleit, kõik oli nii temalik ja sobisid talle kui valatult.

Hommikul saime veel kõik hommikusöögilauas kokku. Muljetasime eelmise õhtu muljeid ning panime paika edasise plaani.

Vaatamata vähestele unetundidele nägi Saana ka järgmisel hommikul suurepärane välja, kleit oli ka tal ülivinge. Nii nagu pulmakleidigi, õmbles ilmselt ka selle tema kuldsete kätega ema.

Kõigil kõhud täis ja põrutasime Rummu karjääri. Kuna see jäi tee peale, siis oli patt lihtsalt mööda sõita.    Kuigi ilm soosis, siis suvitama me sinna ei jäänud, vaid võtsime suuna ikka kodupoole. 

Tagantjärgi on ikka raske kirjutada, värsked emotsioonid on ikka kõige ehedamad, kuid mis sa teed, ei jõudnud varem. 

Saanale ja Marekule palju õnne ja armastust!

Hõissa pulmad!

Nädal tagasi käisime Ilona ja Andre imeilusas pulmas. Pulm toimus Otepää Golfikeskuses ning ilm seal pidamiseks oli super! Tseremoonia toimus vabas õhus, golfiväljakul. Ametnik (ma ei tea kas neid kutsutakse nii?) kes Ilona ja Andre paari pani luges ette nende poolt kirjutatud jutukese üksteisest (kuidas nad tuttavaks said ning kuidas nende suhe arenes), see oli väga lahe, läbi mõnusa huumori. Tseremoonia juures mulle meeldiski see, et see polnud väga pikk ja asjale läheneti läbi huumori. Viis pluss!
Ilona saabus ´´altari´´ ette oma isa saatel ja golfiautoga, taustaks laulis Artjom Savitski, EdSheerani ´´Thinking out loud´i´´.  Võttis pisara täitsa silma ja kananahk oli üle keha. Kui ma mõtlen nendele pulmadele kus ma käinud olen (ma olin ilmselt siis ka liiga noor), siis sellist tunnet ma polnud varem tundnud. Ilona ja Andre vahel kõik matchis ideaalselt ja nendevahelist armastust ja sädet on kaugele näha.

Oehh, mis ma siin räägin, Ilona oli super ilus! Soeng, kleit, meik, kõik sobis valatult. Iga kord kui ta mu silme ette sattus, siis mõttes ahhetasin, et kui ilus ta ikka on :) Terve õhtu oli pulmas kohal ka fotograaf ja videograaf, loodan peagi näha ka ülejäänuid pilte ja ehk õnnestub ka videot näha :)
Ahjaa, enne pulma korraldasime talle ka tüdrukuteõhtu, mis möödus nalja ja naeru saatel ;)

Pulma minnes oli väike hirm, et kuidas Karl meil vastu peab?! See oli täitsa asjata! Ta oli nii tubli, terve õhtu vältel ei olnud mingit nuttu ega jonni. Meil oli vanker ka kaasas, kuid magada ta suurt ei saanud, sest lärm oli üsna kõva. Õhtusöögi ajal tegi ta rõdul väikese uinaku, kuid ülejäänud peo püsis ta vapralt üleval ja süles. Ma olin ikka täitsa uhke, et ta nii tubli oli. Kella 22 paiku ta jäi mul süles magama ja siis otsustasime, et sõidame koju ära. Oleks võinud ta ka välja vankrisse magama panna, kuid see oleks tähendanud seda, et keegi meist oleks pidanud koguaeg juures olema. Ilona ema küll pakkus vahepeal, et ta sõidutab Karli väljas ja valvab teda, kuid ma ei söandanud seda pakkumist vastu võtta-kes siis oma tütre pulmas last hoiab :)
Karl muidugi meeldis kõigile ja Karlile meeldisid väga vanemad prouad, kui keegi temaga jutustama tuli, siis ta muudkui naeris ja jutustas vastu. Noorematega see nii hästi ei toimunud :P

Kui Karl magas, siis saime kiirelt ka kahekesi paar pilti tehtud :)

Koht oli super ilus!

Mu varandus :)

Pulma üldine korraldus oli ka väga hea. Mulle meeldis, et ei olnud mingeid pealesurutud mänge vaid kõik toimus väga mõnusalt ja sujuvalt. Koguaeg miskit toimus, samas ei olnud mingit survet, et peab tegema, peab osa võtma! Natukene kahju oli, et nii vara ära läksime, sest camoon, mul jäi pruudikimp kinni püüdmata :D Aga mis seal ikka, õnneks juba see reede lähme Saana pulma ja ehk seal õnnestub:D Okei, tegelikult see kimp ei oma mu jaoks tähtsust. Nüüd lapsevanem olles tegelikult enam ei viitsigi kuskil poole ööni möllata, hommikul tahaks ikka väljapuhanud ema olla :)

Räägin veel vahele kuidas me Ilonaga üksteist tunneme. Tuttavaks saime me sellel ajal kui õppisime mõlemad õendust, teisel kursusel ma vahetasin eriala ja hakkasin ämmaemandaks ning mõneks aastaks jäi meil see suhtlus soiku. Eelmine aasta kevadel saime täiesti juhuslikult linna peal kokku, ma arvan, et see oli saatud, hehee :) Igaljuhul siis hakkasime jälle tihedamalt suhtlema, lisaks oli Ilona rase (võibolla see meid liitiski?) ja kuidagi sujuvalt leppisime kokku, et kui ta sünnitama peaks hakkama, siis panen oma toetava käe alla ja nii ta siis läks, 5 jaanuari hommikul suundusime haiglasse sünnitama (Ilona siiski sünnitas, Karl veel nautis kõhusolemise aega;) ) ja lõunaks oli juba väike Ronaldo ka meiega. Ja nii ta siis läkski, mul on hea meel, et see juhuslik kohtumine toimus :)

Veelkord palju õnne ja armastust Ilonale ja Andrele!

3 kuud nagu naksti!

Oeh, kuidas see aeg ikka lendab! Karl sai meil juba 3 kuud nooreks!Need kolm kuud temaga on möödunud igati vahvalt. Kindlasti on inimesi kes peavad minisünnade pidamist jaburaks, kuid minu arust on see nunnu. No me ei pea seda nii, et teeme mingi peo, lihtsalt kook peab olema tehtud ja vaikselt pereringis. Üldiselt suurem osa koogist rändab minu kõhtu (hea kui käivad külalised-siis söövad nemad suurema osa ära) ning õnneks on meil ka head naabrid kellele me alati kooki viime (lucky me!).

Kolmekuune Karl on meil väga jutukas noormees, hommikuti jutustab ta väga agaralt oma voodipehmenduste ja voodikarusselliga (siis kui mina ennast vannitoas korda sätin). Loomulikult kaua ta üksinda ei viitsi jutustada, vestluspartneriga on ikka lõbusam ju (kui temaga jutustada, siis on tal suu kõrvuni ja nalja palju). Üleüldse meeldib talle väga jälgida mis tema ümber toimub.
Lisaks on ta hakanud haarama ning oma mänguasjade vastu huvi tundma, on tekkinud ka lemmik mänguasi, mis köidab alati pilku ja rändab vajadusel suhu. Kui mänguasja pole käepärast, siis sobivad suhu panemiseks ka rusikad, need on seal suus päris tihti.
Kaal: 8450g
Pikkus: 63,5cm
Riided kahanevad päris kiiresti seljas, 62 suurust sai ta väga vähe kanda, praegu on mõned 68 suurus riided ka väikesed (just pikkusest), eks pesus lähevad ka kokku nad, aga jah, sügiseks/talveks kombekat ostes pean vaatama vist 74/80 suurust.

-

Ei pea vist mainimagi kui õnnelik ma oma väikese  beebipoisi üle olen :)

Seekord tegi koogi Jarmo ning valituks sai ´´Maasikatega Domino küpsiste tort´´. Ma ei hakka üldse rääkimagi kui hea see oli :)

Täna tegime Karliga väikese visiidi Valka. Ilm oli liigagi palav, kuid imekombel magas ta väljas 1h 40min, tavaliselt ta sellise palavusega nii kaua ei maga (isegi mitte liikuvas vankris). Samal ajal kui tema magas, lõbutsesime meie Sebastianiga, ta käis esimest korda basseinis, noh sellises väikeses täispuhutavas, kolm ämbrit vett sisse ja käis küll talle. Ujuda ta veel ei oska aga sukelduda üritas küll paar korda. Tegelikult on nii, et kõik mis on vesi, seda tuleb juua, ka basseinis ja vannis!

Sebastiani käputamine nägi muru peal välja nagu haige jalaga ämbliku kõndimine :D Vist ei meeldinud?!

Lõpuks ärkas ka Karl ülesse ning sai esimest korda niimoodi väljas chillida. Tartus lõõmab päike meil terve päev terassile niiet väga sinna ei kisu ja kuhugi parki pole ka lihtsalt peesitama läinud.

 

Niipalju siis laste koos pildistamisest, Karl veel püsib paigal aga Sabast seda loota ei saa :D 

Trenni ma see nädal rohkem ei jõudnudki. Nädalalõpus polnud aega ja nädala alguses tabas mind jälle valulik rind ja 38,2 palavik. Mõtlesin juba, et hakkab pihta see jant, kuid õnneks nii hulluks ei läinud nagu eelmine kord. Teisipäeval käisin sõbranna tüdrukuteõhtul (eile käisime pulmas, kuid sellest räägin järgmises postituses) ning liiga pika toitmise vahe tõttu tekkis väike piimapais (Karl sai vahepeal pudelit) ja järgmine päev andis kohe palaviku ja väga halva enesetunde. Õnneks see lahenes paari päevaga, kuid trenni sellegipoolest ei jõudnud. Vaatamata mitte nii aktiivsele nädalale kõndisin 31 km.

Võrreldes juulikuuga on augustikuu meil üsna kiire, palju käimisi ja toimetusi. Meeldib!

Nädalavahetus Tallinnas

Planeerisime juba ammu minna Tallinnasse Hiie Liin' ile ja Siimule külla ning lõpuks sai see ka teoks. Eelmine kord jäi see ära minu rinnapõletiku tõttu.
Mingit kindlat plaani meil ei olnud mida me teeme, sest meie ilma teades-plaane pole mõtet teha. Õnneks ilmaga vedas, käisime loomaaias, jalutasime niisama linnapeal ning külastasime mõnda söögikohta. Loomulikult ei puudunud nädalavahetusest ka väike shoppamine. Karl pidas ennast väga hästi üleval, saime kõik oma käigud tehtud. Laupäeva õhtul tagasi sõites ta küll jorises pool teed, ilmselt oli ta mitmest päevast pealinnaelust väsinud.
Muidugi lapsega kuhugi minek on nagu kolimine, niiii palju asju tuleb ''igaksjuhuks'' kaasa võtta ja siis avastad poole tee peal, et midagi jäi ikka maha. Suur feil oli see, et unustasin turvatooli jaoks quinny raami maha. Poodlema läksime siis Hiieka ja Karliga nii, et Karl oli turvahälliga toidukärus :D, kui Jarmo töölt tuli, siis saime juba vankrit kasutada. Ülejäänud aja tõstsimegi Karli turvahällist vankrisse ümber, kuigi sellised lühemad käigud oleks ideaalsed saanud quinnyga tehtud, sest tihtipeale oli Karl turvahällis magama jäänud ja ajasime ta tõstmisega üles. Tundsin ennast sellepärast üsna halvasti, et teda nii solgutasime. Õpime vigadest!
Üksinda oleks tunduvalt keerulisem lapsega ringi seigelda, sest asju on palju ning kahekesi olles kulub erinevate tegevuste peale aega vähem.

Meie poodlemise tagajärg oli see, et soetasime mõlemad Hiiekaga endale ainult spordiriideid, see on meie puhul ikka täitsa klassika.
Võibolla mäletate, mingi aeg rääkisin, et mu jalanumber oli rasedusega suuremaks läinud, suureks on ta ka jäänud! Täitsa uskumatu lugu aga minu 38,5 jalast on saanud 40! Seni ma mõtlesin, et never ei osta ma endale nr 40 jalanõusid aga tundub, et jalg ikka väiksemaks tagasi ei lähe. Kõik mu vanad tossud on mulle väikesed, rääkimata paljudest muudest jalanõudest mis mul on. Pean vist otsast hakkama neid müüma, kellel on huvi nr 38, 5 tossude vastu, andke teada!
Igal juhul jah, ostsin endale nr 40! tossud.

Loomaaias oli täitsa tore, käisin seal viimati 5-6 aastat tagasi. Paljusid loomi muidugi ei näinud, sest nad olid oma majades peidus. Üldiselt oli mul neist väga kahju, sest paljudel on nii väikesed puurid ja kitsas elu. Lõpuks olime me kõik päris väsinud sellest jalutamisest ja kõike me ei jõudnudki läbi käia. Terve loomaaia külastuse aja otsisime me kohta kus müüakse masinajäätist, lahkudes leidsime selle putka loomaaia eest- isu oli läinud! 

Munapuder soolalõhe ja shampinjonidega

Hommikust käisime söömas Siimu sõbra restoranis ''Apelsini raudtee''. Jäime kõik oma söökidega väga rahule, võib teine kordki sinna minna.

Sibulamoosiga veiselihaburger

Peale loomaaia külastust läksime palju kiidetud ''Uulitsasse'' burgerit sööma. Kiidan ka! Mina tellisin endale mustsõstramoosiga burgeri ja Jarmo tellis sibulamoosiga, mõlemad olid väga maitsvad! Soovitan seda kohta!
Kokkuvõtvalt jäime oma käiguga väga rahule ning Hiiekat oli tore üle pika aja näha, täitsa kahju, et ta sinna Tallinnasse kolis, nüüd tuleb lihtsalt tihedamalt külas käia!

Sellest kuust sai lõpuks mu jõusaalipuhkus läbi ning tänasega avasin hooaja! Kui aus olla, siis mul oli täitsa ärevus sees trenni minnes, viimati käisin ju jaanuaris. Saali astudes oli korraks ebakindel olek ja tunne, et ma ei oska ju midagi siin enam teha! :D Õnneks see möödus kiiresti. Kokkuvõtvalt võin öelda, et jube nõrgaks olen jäänud, ma pole kunagi mingeid raskusi taga ajanud, kuid täna olid raskused olematud. Rinnalt surumist ei julgenud ma isegi tühja kangiga teha, kartsin, et kang kukub peale :D Trenni sain ma tehtud ja hiljem autoga sõites rooli keerates käed tudisesid, Karli ka ei jõudnud õhtul väga hoida. Loodan heale ''lihasmälule'', et vana vorm ja jõud taastub kiiresti.
Edasine plaan on selline, et üritan vähemalt 3x nädalas jõusaalis käia, ülejäänud päevadel käin naguinii kõndimas.
Oeh, nii tore oli lõpuks trenni minna, mõnus vaheldus kodusele elule. Nüüd õnnestub ehk magusasöömist ka vähendada :P

Mu nunnud beebid :)

Khhhh, rinnapõletik!

Poleks arvanud, et mind tabab pea 3 kuud peale sünntust rinnapõletik. Ja kui see käes oli, siis ma ei arvanud ka, et see on rinnapõletik, arvasin, et mingi muu surmatõbi, sest olemine oli ikka väga kehva. Jarmole veel üritasin vappekülmas nalja teha, et sünnitamine polnud ka nii hull, kui too hetk oli.
Kuidas see siis alguse sai? Eelmise nädala alguse veetsin Valgas ja nagu ikka päevad möödusid meil ringi jalutades. Paar korda pidin Karli ka väljas söötma ja ju ma kuskil seal väljas läbi salajase tuuleiili rinna ära külmetasin. Tartusse jõudes olin ma veel täitsa terve ja tund aega hiljem 39,5 C palavikus. 10 minutiga tõusis temperatuur 39,5 kraadini, meeletu vappekülm ja väga sant olemine. Mõtlesin juba haiglasse mineku peale, sest mul pole kunagi nii kõrget palavikku olnud, vappekülmast rääkimata ja siis ma veel  ei arvanud, et rinnapõletik on, sest mingit märki polnud. Mõni tund hiljem tundsin, et rind on natukene valus. Järgmine päev lisandus kergele valule ka punetus, mis laienes järjest. Igaljuhul 2 päeva võitlesin 39,5 palavikuga (nii kui paracetamoli toime möödus, tõusis temperatuur jälle kõrgele) kuni mulle kirjutati antibiootikumid välja. Ma ei plaaninud neid kohe võtma hakata, et ehk ikka möödub, kuid kui jälle andis temperatuuri tõusu, siis muutsin oma meelt ning päev hiljem oli enesetunne juba kõvasti parem. Jube värk oli see, meeletu lihasvalu mis palavikuga kaasnes, higistamine ja nõrkus. Öösiti tegeles Jarmo vajadusel Karliga (vahetas mähkmeid) ja päeval käis naabrinaine/sõbranna temaga jalutamas ja ühel päeval abistas toas ka natukene, täitsa õnn, et meile nii toredad naabrid on sattunud :) Igaljuhul nüüdseks olen rinnapõletikust võitu saanud ja energiavarud on taastunud. Antibiootikumide võtmisega kaasnes see, et Karlil tekkisid nendest gaasid, üldiselt polnud viga aga kahel päeval oli täitsa nutt ka lahti tal, kuna mu toitumine on koguaeg olnud sama, siis mis muu see olla sai. Täna hommikul võtsin viimase tableti ja usun, et gaaside mure laheneb.

Sebastian on praegu ikka täitsa suslik, Karliga neid kokku panna ei saa, sest  Saba vist ei saa aru, et Karl inimene on :D Roomaks tast üle, naksaks ja näpistaks ka kui saaks, aga muidu on ta ikka nunnu ja muhe poiss. 8 kuuselt hakkas ta juba toe najal kõndima ehk kõik võimalikud kohad kust ennast püsti tõmmata saab, seal ta seda teeb ka. Vahepeal ta muidugi unustab ära, et kõndida ei oska ja laseb lahti, eks ta siis leiab ennast ninuli maast ja...uuele katsele. 

Karl maskeerus hiinlaseks:D. Maal on tegelikult hästi tore, päevad veedame suuremas osas väljas, kuid need ilmad on natukene kehvakesed. Samas lapse seisukohalt on ideaalsed, sest palavusega ei maga Karl hästi ja ega ma ise ei naudi ka suurt palavust. 

Karli hommikud. Tavaliselt on nii, et 9-10 paiku ärkame. Kõigepealt teen ma Karli korda ja siis enda, kolime alla korrusele. Karl chillib kõigepealt kõhuli mõni aeg ja siis selili või siis on lamamistooliga köögilaual ja vaatab kuidas ma süüa teen (oleneb tema tujust). Peale minu hommikusööki on Karlil söögiaeg ning peale seda teeb ta väikse iluune. Mina siis toimetan omi asju.

Eile käisid Karlil sõbrikud külas. Vasakult: Sandra 3k, Karl 2,5k ja Märt 2k. Täitsa vahva olemine oli meil. Viimasel ajal ongi rohkem need sõbrannad külas käinud kellel lapsed on ja need kellel pole hoiavad natukene eemale, mis on muidugi kurb. Nii mõnigi on vabanduseks toonud, et jaa ma mõtlesin sulle küll helistada/kirjutada aga kartsin, et äkki Karl magab/sööb või mis iganes vabandus. Ära mõtle vaid tegutse! Kui ma vastu ei saa võtta, siis helistan hiljem tagasi. Teiseks veel see ka, et mina olen enamus aega kodus ja vaba aega rohkem ehk, et spontaanseid küllatulekuid võib ju ka alati teha :)
See nädal on olnud tegelikult üsna tihe nädal, sest meil on iga päev keegi külas käinud.

Natukene veel ja mu treeningkaart avaneb ning ma saan jälle trennis hakata käima. Tegelikult saaksin kodus ka trenni teha aga ma leian alati sada muud asja mida teha (loe: koristada). Vahepeal kaal seisis, kuid nüüd on hakanud jälle allapoole liikuma, mis on väga positiivne, sest toitumise osas ma suurt muutnud ei ole (magusat ei söö enam nii palju). Algkaaluni on jäänud veel 1kg, kuid ise arvan, et alla võiks minna veel -3kg.  Kui panna kõrvuti aastatagune ja praegune mina samas kaalus, siis praegu olen ma lihtsalt vedel vorst :D Positiivne on muidugi see, et lihasel on hea mälu ja kõik peaks järjepideva treeninguga üsna kenasti taastuma. Loodame!

2 kuud nagu naksti

Aeg ikka läheb maru kiiresti, vahepeal sai Karl meil 2 kuuseks ja Jarmol oli ka väike juubelike mida kodus pidasime. Suvi on ikka mõnus aeg, ilma küll pole olnud, kuid mulle meeldib, et kaua on valge ja päev on justkui pikem. Kuigi iga päev tundub mulle, et päev möödub täiesti märkamatult. Hommikul ärkame ja juba järgmine hetk on õhtu käes. Vahepeal meie reziim muutus ja Karl hakkas hiljem ärkama, nii 9.30-10.00 vahel, no loomulikult ma magan ka nii kaua kui võimalik. Seoses reziimi muutusega tundusid päevad mu jaoks veel lühemad.
Umbes nädal aega läks Karl ööunne juba 19-20 vahel ja magas ikka 9-10-ni. Õhtuti oli harjumatul palju vaba aega :D Nüüd on see ööune aeg nihkunud 20-21 vahele. Aga okei, mis ma ikka vatran siin nendest unedest :D

Fredi üks lemmikuid kohti on Karli lamamistool. Aegajalt tundub, et ta päriselt ka mõtleb, et see tool kuulub talle. Vahepeal kui Karl toolis chillib, siis Fred üritab teda sealt välja ''süüa'', käib ümber tooli ja nügib käpaga ja nii kui Karl on toolist läinud võtab Fred seal koha sisse. 

Makayla Design'i lehel olid soodukad ja tellisin Karli voodile voodipehmendused ja uue voodipesu, olen enam kui rahul! Ahjaa, väikse tekikese ka.

Mu armas kahekuune. Kuna samal päeval oli Jarmol ka sünnipäev, siis oli meil kodus topelt pidu. Muidugi külaliste saabumise ajaks magas Karl juba ööund ning peost polnud tal õrna aimugi. Aga tore oli meil ikka.

Karli 2. elukuu tähtsad numbrid:

Kaal: 7360g

Pikkus: 61, 5cm

Perearst oli tema kaalu üle ikka väga üllatunud, kui aus olla, siis ma ise olen ka. Poiss kosub väga kiiresti. Kuuga võttis ta üle 1700g juurde. Ma loodan, et edasi see kaal kasvab natukene aeglasemalt, sest varsti ei jõua ma teda enam kanda. Õnneks ta pole mul väga sülekas ja suudab ise ka ennast lõbustada. Muidugi kõige lõbusam on ta siis kui keegi temaga räägib ja arutab maailma asju, siis ta lõkerdab naerda ja jutustab ikka vastu ka. 

Tegin Karlile sünnipäevaks (ehk endale) toorjuustu-maasika koogi, päris hea sai! Nende kookidega peaks nüüd natukene piiri pidama, kui tahan oma vana vormi ikka tagasi saada. Vahepeal oli ikka hull magusanälg, nüüd õnneks pole see enam nii suur, kuid siiski. Täna Jarmo imestas ka, et varem ma ei söönud üldse nii palju magusat kui nüüd. Tuleb ennast käsile võtta!

Hetkel pole trennide osas ka suurt midagi rääkida, jõutrenni veel ei tee, kuid avasin rulluisuhooaja. Oi ma olin nagu väike laps kui esimest korda uisutama läksin, suu oli kõrvuni peas ja nautisin ikka sajaga. Järgmisest kuust läheb mul Myfitnessi kaart uuesti lahti ja plaan oleks vähemalt 3x nädalas jõusaalis käia. Juba natukene kibelen küll sinna, see aasta ju põhimõtteliselt ma polegi jõusaalis käinud ja ilmselt esimest korda minnes ongi ''esimese korra'' tunne peal, ehk siis, mitte kuskilt ei oska alustada. Okei, vast nii hull see asi ka pole, aga lihtne ei saa ka olema.