Viimasest postitusest on juba tükk aega möödas. Augustikuu oli nii tegemisi täis, et ei leidnud mahti väga netis käia. Praegu aga räägin Saana ja Mareku pulmadest.
Tseremoonia toimus Tallinnas Õnnepalees ja seal läks üsna kiiresti. Mulle isiklikult selline Õnnepalee variant ei meeldi, liiga ametlik ja ''konveieri'' värk.
Õnnepaleest suundusime kõik edasi Sakku, kus oli väikene käeharjutus Saanale ja Marekule (puuhalu raiumine ja mähkmetevahetus). Nendega said nad mõlemad muidugi hakkama! Edasi oli seal väike tervitusshampanja ja pildistamine. Lõpuks võtsime kõik sappa ning põrutasime Padise mõisa, kus toimus pidu. Pidu oli vinge!
Õhtu sujus üsna kiiresti ning koguaeg toimus midagi, samas ei olnud mingeid tobedaid mänge, millest tihtipeale paljud üritavad kõrvale hiilida.
Loomulikult käisime me seal terve perega ning taaskord suured kiidusõnad Karlile, kes pidas ennast ülihästi üleval (ju siis talle ka pidu meeldis). Chillis mõnusalt oma kergkärus, tantsu ajaks tuli muidugi välja ;). Kell 22 läksime me Karliga ära tuppa ja meie jaoks saigi pidu läbi. Jarmo küll pakkus, et ta jääb ise Karliga tuppa, kuid teadsin, et ma ei jõua naguinii kaua seal peol olla ning lasin temal meie mõlema eest lõbutseda. Kui Karl magama jäi, siis chillisin ise vannis ja nautisin õhtut. Jarmo tõi vahepeal mulle pulmatorti, mis oli ÜLIHEA, ausõna, ma pole nii head torti saanud! See oli nii hea, et sõin seda ööooteks, hommikuooteks ja peale hommikusööki magustoiduks :D
Saanal oli muretsetud polaroidkaamera, et külalised saaksid ennast pildistada ning selle pildi kleepida mälestusteraamatusse koos pühendusega. See oli tal väga lahe idee, istusime oma pundiga tükk aega seal laua taga, pildistasime üksteist ning tegime kleepimis- ja kirjutustöid :D
Enne magamaminekut saime Saana ka ikka pildile. Saana oli nii ilus ja nii Saana! Meik ja kleit, kõik oli nii temalik ja sobisid talle kui valatult.
Hommikul saime veel kõik hommikusöögilauas kokku. Muljetasime eelmise õhtu muljeid ning panime paika edasise plaani.
Vaatamata vähestele unetundidele nägi Saana ka järgmisel hommikul suurepärane välja, kleit oli ka tal ülivinge. Nii nagu pulmakleidigi, õmbles ilmselt ka selle tema kuldsete kätega ema.
Kõigil kõhud täis ja põrutasime Rummu karjääri. Kuna see jäi tee peale, siis oli patt lihtsalt mööda sõita. Kuigi ilm soosis, siis suvitama me sinna ei jäänud, vaid võtsime suuna ikka kodupoole.
Tagantjärgi on ikka raske kirjutada, värsked emotsioonid on ikka kõige ehedamad, kuid mis sa teed, ei jõudnud varem.
Saanale ja Marekule palju õnne ja armastust!
No comments:
Post a Comment