Khhhh, rinnapõletik!

Poleks arvanud, et mind tabab pea 3 kuud peale sünntust rinnapõletik. Ja kui see käes oli, siis ma ei arvanud ka, et see on rinnapõletik, arvasin, et mingi muu surmatõbi, sest olemine oli ikka väga kehva. Jarmole veel üritasin vappekülmas nalja teha, et sünnitamine polnud ka nii hull, kui too hetk oli.
Kuidas see siis alguse sai? Eelmise nädala alguse veetsin Valgas ja nagu ikka päevad möödusid meil ringi jalutades. Paar korda pidin Karli ka väljas söötma ja ju ma kuskil seal väljas läbi salajase tuuleiili rinna ära külmetasin. Tartusse jõudes olin ma veel täitsa terve ja tund aega hiljem 39,5 C palavikus. 10 minutiga tõusis temperatuur 39,5 kraadini, meeletu vappekülm ja väga sant olemine. Mõtlesin juba haiglasse mineku peale, sest mul pole kunagi nii kõrget palavikku olnud, vappekülmast rääkimata ja siis ma veel  ei arvanud, et rinnapõletik on, sest mingit märki polnud. Mõni tund hiljem tundsin, et rind on natukene valus. Järgmine päev lisandus kergele valule ka punetus, mis laienes järjest. Igaljuhul 2 päeva võitlesin 39,5 palavikuga (nii kui paracetamoli toime möödus, tõusis temperatuur jälle kõrgele) kuni mulle kirjutati antibiootikumid välja. Ma ei plaaninud neid kohe võtma hakata, et ehk ikka möödub, kuid kui jälle andis temperatuuri tõusu, siis muutsin oma meelt ning päev hiljem oli enesetunne juba kõvasti parem. Jube värk oli see, meeletu lihasvalu mis palavikuga kaasnes, higistamine ja nõrkus. Öösiti tegeles Jarmo vajadusel Karliga (vahetas mähkmeid) ja päeval käis naabrinaine/sõbranna temaga jalutamas ja ühel päeval abistas toas ka natukene, täitsa õnn, et meile nii toredad naabrid on sattunud :) Igaljuhul nüüdseks olen rinnapõletikust võitu saanud ja energiavarud on taastunud. Antibiootikumide võtmisega kaasnes see, et Karlil tekkisid nendest gaasid, üldiselt polnud viga aga kahel päeval oli täitsa nutt ka lahti tal, kuna mu toitumine on koguaeg olnud sama, siis mis muu see olla sai. Täna hommikul võtsin viimase tableti ja usun, et gaaside mure laheneb.

Sebastian on praegu ikka täitsa suslik, Karliga neid kokku panna ei saa, sest  Saba vist ei saa aru, et Karl inimene on :D Roomaks tast üle, naksaks ja näpistaks ka kui saaks, aga muidu on ta ikka nunnu ja muhe poiss. 8 kuuselt hakkas ta juba toe najal kõndima ehk kõik võimalikud kohad kust ennast püsti tõmmata saab, seal ta seda teeb ka. Vahepeal ta muidugi unustab ära, et kõndida ei oska ja laseb lahti, eks ta siis leiab ennast ninuli maast ja...uuele katsele. 

Karl maskeerus hiinlaseks:D. Maal on tegelikult hästi tore, päevad veedame suuremas osas väljas, kuid need ilmad on natukene kehvakesed. Samas lapse seisukohalt on ideaalsed, sest palavusega ei maga Karl hästi ja ega ma ise ei naudi ka suurt palavust. 

Karli hommikud. Tavaliselt on nii, et 9-10 paiku ärkame. Kõigepealt teen ma Karli korda ja siis enda, kolime alla korrusele. Karl chillib kõigepealt kõhuli mõni aeg ja siis selili või siis on lamamistooliga köögilaual ja vaatab kuidas ma süüa teen (oleneb tema tujust). Peale minu hommikusööki on Karlil söögiaeg ning peale seda teeb ta väikse iluune. Mina siis toimetan omi asju.

Eile käisid Karlil sõbrikud külas. Vasakult: Sandra 3k, Karl 2,5k ja Märt 2k. Täitsa vahva olemine oli meil. Viimasel ajal ongi rohkem need sõbrannad külas käinud kellel lapsed on ja need kellel pole hoiavad natukene eemale, mis on muidugi kurb. Nii mõnigi on vabanduseks toonud, et jaa ma mõtlesin sulle küll helistada/kirjutada aga kartsin, et äkki Karl magab/sööb või mis iganes vabandus. Ära mõtle vaid tegutse! Kui ma vastu ei saa võtta, siis helistan hiljem tagasi. Teiseks veel see ka, et mina olen enamus aega kodus ja vaba aega rohkem ehk, et spontaanseid küllatulekuid võib ju ka alati teha :)
See nädal on olnud tegelikult üsna tihe nädal, sest meil on iga päev keegi külas käinud.

Natukene veel ja mu treeningkaart avaneb ning ma saan jälle trennis hakata käima. Tegelikult saaksin kodus ka trenni teha aga ma leian alati sada muud asja mida teha (loe: koristada). Vahepeal kaal seisis, kuid nüüd on hakanud jälle allapoole liikuma, mis on väga positiivne, sest toitumise osas ma suurt muutnud ei ole (magusat ei söö enam nii palju). Algkaaluni on jäänud veel 1kg, kuid ise arvan, et alla võiks minna veel -3kg.  Kui panna kõrvuti aastatagune ja praegune mina samas kaalus, siis praegu olen ma lihtsalt vedel vorst :D Positiivne on muidugi see, et lihasel on hea mälu ja kõik peaks järjepideva treeninguga üsna kenasti taastuma. Loodame!