Tere aprill!

Tundub, et püsin kenasti postitustega 2 nädala graafikus. Vahepeal olen kõvasti toimetanud ning teinud beebi tulekuks ettevalmistusi. Nimekirjad oma tegemistest ja ostudest on kahanenud juba olematuteks, mõningad asjad on siiski veel vaja valmis saada ning uusi projekte hetkel ette ei võta.

Üle-eelmine nädal kulges suures osas õmblemise ja käsitöö tähe all. Sain valmis lapse voodipesu ja voodipehmendustega. Nagu pildilt näha, siis Fred oli suur abimees mul. Ei tea mis värk tal nende kangastega on, nii kui ma kangad laiali laotan on tema platsis ja sätib seal ennast mugavalt sisse. Seekord kulges õmblemine üsna kenasti ja äpardusi väga ette ei tulnud (no mis seal voodipesu õmblemises tulla saabki). Aa, lisasin mõnda kohta ka väikse pitsiriba ja triikimisel muidugi unustasin ära, et pitsi ei tohi max kuumusel triikida, imestasin siis, et miks see triikraud kinni jääb ja edasi ei liigu. Õnneks suurt kahju ma ei teinud ja üles sulanud osa sain kenasti välja vahetatud. 

Aegajalt teeme Frediga pärastlõunase uinaku (tavaliselt siis kui olen päeva linnas veetnud ja koju jõuan, siis on ta eriti memmekas ja tahab nunnutamist ja kaisus olemist). 

Kogu komplekt valmiskujul. Kui hiljem meeles on, siis lisan pildi ka sellest kui asjad ka voodis on.

Eelmine nädal möödus ringi seigeldes ja sõbrannadega kohtudes. Nädala lõpuks olin üsna väsinud sellest. Olime paar päeva Tallinnas ning nädala lõpus Valgas. Pean tõdema, et omas kodus on ikka kõige parem magada! 

Kilupoeg ja Vaalapreili :D 

Reedel käisime Valgas Angie sünnipäeval, mis oli ääretult vahva ja hästi korraldatud. Nalja ja naeru oli ikka korralikult, mul hakkasid vahepeal isegi kõhulihased naerust valutama. Kuna pidime öösel Tartusse tagasi sõitma, siis väga kaua me trallitada ei saanud. Keskööl võtsime suuna Tartu poole. Äratus oli mul 6.40 ning 7.30 oli Hiiekas juba minu juures ja hakkasime tegema ettevalmistusi tema esimeseks võistluseks bikini fitnessis. 

Ma ei tea kuidas Hiie-Liin'il aga minul oli küll enne võistlusi ärevus sees. Hiiekas oli muidugi üllatavalt rahulik. Hommikul varakult alustasime soenguga, siis suundusime TÜK Spordihoonesse, registreerusime ära ja panin talle esimese kihi  grimmi peale. Edasi tehti talle lavameik ning seni sain mina puhata. Mingi hetk avastasime, et kell liigub liiga kiiresti ning korrigeerisin meigi tegemise ajal natukene soengut. Enne bikiinide selga panemist oli vaja veel II kiht grimmi peale panna. Kuna kandsin grimmi peale švammiga ning esimene kiht ei saanud nii paksult kui oleks tahtnud, siis otsustasime veel teise kihi ka panna. Lõpptulemusega jäime väga rahule. No ja esimesel võistlusel II koht saavutada. Super ju! Muidugi minu silmis oli ta siiski nr 1! 

Õhtul läksime peikadega välja õhtustama ning koju jõudes olin ma muidugi sigaväsinud. Pühapäeva hommikul magasin erakordselt kaua ning ärgates ei hakanudki suurt hommikusööki sööma, sest lõunaajal oli meil rasedatega pannkoogilõuna planeeritud, sealt tagasi jõudes oli jälle väsimus platsis ning ega päevaga suurt midagi peale ei hakanudki. Ilmselt need nädala käimised ja tegemised kuhjusid, kuid hetkel on olemine juba üsna mõnus. Üldiselt päevad ongi toimetamist täis ning seetõttu ma üritan jätta õhtud vabaks ja puhata, sest vastasel juhul ma olengi nagu tühjaks pigistatud sidrun. 

Nagu näha, siis Fred peab ennast üsna tillukeseks, mis seal ikka, ega ma ei suuda talle EI ka öelda :)

Täna hommikul enne kella seitset kuulen läbi une, et keegi koputab meil magamistoa akna peale. Ise mõtlen, et veider uni ja üritan edasi magada ning mõne aja pärast kuulen jälle seda koputamist. Lõpuks ärkab ka Jarmo selle koputamise peale üles ning läks asja uurima. Ja mis pilt meile avanes? Naabrikass Täpi oli meie rõdu peal ning koputas ja kutsus Fredi mängima :D Kui Fred jaole sai, siis nad ajasid mööda akent üksteist taga ja mängisid seal. Me pole siiani suutnud välja mõelda kuidas Täpi meie rõdule saab ja kuidas ta üldse teab kus Fred elab?! Terassil ma saan aru, et ta kõnnib mööda ja näeb, et Fred vaatab aknast välja, aga tulla niimoodi hommikul akna taha koputama? 

Käimas on mul siis praegu 36 rasedusnädal, kaalu on juures 12,9 kg. Tursed on juba igapäevased ning juba hommikul ärgates tunnen nagu talla all oleks miljon väikest nõela. Kui ma neid hommikuti ei tunne, siis tean, et võin proovida ka muid jalanõusid jalga. Hetkel kannan mugavuse tõttu ainult oma Schetckersite gowalke. Sõrmust ei kanna ma juba ammu ning hommikuti ärgates olen näost täitsa hiinlane. Üks päev tööl käies ütles kolleeg väga armsasti mulle: ''Kirke, su nina on on nagu kartul!'' Tänks, tean seda ise ka :D

Närvivalu roidekaare all on läinud ka hullemaks ning istumine mulle väga ei sobi, pean tükk aega asendit otsima, et saaks kuidagi olla. 

Üldiselt aga on enesetunne hea ja ma ei kurda, terve rasedus on ju üsna kenasti kulgenud ning eks see lõpp olegi natukene raskem, sest cmoon, paras raskus on juba ees ka :D

Eelmine nädal käisin ultrahelis, et vaadata üle lapse asend ning kaal. Mõned nädalad tagasi keeras ta ennast tuharseisu ning arvati, et ta ennast uuesti ümber ei pööra, sest ruumi vähe ja ta ise ka priskeke, kuid tagasi tulin ma sealt heade uudistega, sest põnn oli ennast ilusti õigesse asendisse tagasi keeranud (seda ma muidugi aimasin, sest üks öö ärkasin ma üles ja tundsin üsna veidrat ja ebameeldivat tegevust kõhus, kuid 100% polnud kindel). Kõik oli hästi ning eelmise nädala kaalunumbriks tuli UH järgi 3010g (eks see muidugi on +/-10%). Seda on muidugi tiba palju, sest kasvamiseks veel aega on ja tundub, et tähtajaks kisub ta sinna 4kg kanti. Loodan, siiski paari nädala pärast ära sünnitada :). Mu enda näidud on ka kõik väga eeskujulikud ning arst oli täitsa rahul, viimane hemoglobiin oli 136 mg/L, mis on erakordselt hea. 

Hetkel kasutan toidulisanditest rasedatele mõeldud Eleviti vitamiine, kalaõli kapsleid ning arsti poolt määratud D vitamiini. Toitumise osas üritan nüüd vähendada süsivesikute tarbimist (just peale lõunat), kuna nüüd on see aeg kus laps kogub endale rasvkudet peale, siis üritan omalt poolt teha kõik, et ta seda väga palju ei koguks. Tuleb vähendada puuviljade tarbimist ja ega muud cräppi ka ei tohiks sisse ajada. Eks seda lõpptulemust ole näha kui ta ära sünnib. Huvitav on muidugi see, et kõht pole mul suur (mõõdud kõik normis ja pigem isegi väiksemad), kaalust pole ma palju juurde võtnud ning söönud olen ka suhteliselt hästi, et kuidas see beebi mul seal nii priske on? :D Aga jah, seda kui suur ta tegelikult on, selgub mõne aja pärast. 

Peatse kirjutamiseni!

Hello Spring!

Hällou, hällou! Nädalad on möödunud taaskord kiiresti, vahepeal oli juba täitsa kevad käes, mis motiveeris ja innustas rohkem väljas olema. Viimaste päevade ilmad seda väga ei soosinud. Täna hommikul ärgates oli päike väljas ja tegin kohe plaani pikemale kepikõnni ringile minna, õnneks vaatasin ennem igaksjuhuks ilmateate üle, -4 külmakraadi! Pakkisin ennast kohe soojemalt sisse, kuid sõrmed ja põsed külmusid ikka ära ning üle 9km ei kannatanud olla, üsna terav tuul oli. Koju jõudes oli tükk aega külm ''naha vahel''. Ülejäänud päev mööduski rahulikult ja ilma plaanideta, juba hommikul ütlesin Jarmole, et täna on mul vaba päev ja ma ei tee mitte midagi!

Ega vahepeal muud suurt polegi muutunud, kui endiselt kasvan ja kosun nii nagu peab ning lõpuks on jõudnud minuni mingid ''raseduse sümptomid'', ei ma ei rõõmusta nende üle! Poolteist nädalat tagasi avastasin, et jalanõud on kitsamaks jäänud ehk tere tursed! Tegelikult väga hull see asi pole. Ise seostasin neid turseid sellega, et enne nende avastamist kaanisin soolasemat värska vett (no ikka nii 3l päevas) mitu päeva ja siis eelmine laupäev peeglisse vaadates olin üsna nõutu nähes, et nägu on ka nagu paistes (nina on lai ja huuled olid üsna prisked). Läksin siis kraaniveele üle ning paari päeva möödudes oli olukord kõvasti parem, nägu on nüüd jälle normaalne (ma arvan :D). Jalad ja sõrmed on ikka vähesel määral turses, sest osad jalanõud on ikkagi häirivalt kitsad ja varbad näevad ka välja nagu väikesed sardellid :D No mis seal ikka, õnneks pole enam nii meeletult palju jäänud lõpuni.

Teine ebameeldiv sümptom on iiveldus. Teatud asendites surub laps ikka korralikult maole ja ma arvan, et see põhjustabki iiveldust, asendivahetus aitab alati. Vahepeal oli tegelikult isegi nii hull, et ei saanud istuli, külili ega selili, ainult seistes oli normaalne olla. Muidugi päevad on erinevad ja kui laps ennast natukene teise asendisse ümber sätib on olemine ka teine. Näiteks eile tundus mulle, et kõht on alla vajunud, tegelikult oli ta lihtsalt kuidagi risti või põiki sättinud, aga kogu olemine oli kergem ja mõnusam, täna seevastu on ta ennast vist võimalikult välja sirutanud ja istumine on üsna ebamugav. Pean ennast võimalikult sirgu ajama, et ruumi juurde teha ning, et poleks tunnet nagu ma suruks ta oma roietega katki :D

Söögiisuga on samad lood, mulle endale tundub, et ma söön vähem, magu on väiksem ja enam ei mahu need suured kogused sisse. Samas üritan ikkagi jälgida, et saan igal toidukorral kõik vajaliku kätte. Vahest kui rohkem söön, siis on hiljem ikka väga raske ja paha olla. 

See nädal oli õde meie juures. Tema käis koolis ja mina hoidsin Sebastianit. See tähendas seda, et igal hommikul kell 7 äratas Saba meid oma kilkamisega üles. Õnneks polnud Mannil kool hommikust õhtuni, vastasel juhul oleksin ma üsna läbi olnud omadega. Praeguses seisuses on tegelikult üsna väsitav nii väikest last hoida ja ega mu emakale ka väga ei meeldi 8kg lapse tassimine. Pakkisin meie turvahälli jaoks ostetud Quinny käru lahti ja sõidutasin vajadusel Saba sellega toas ringi :D Üldiselt pikema lõunaune ajaks sättisime me välja jalutuskäigule. Paaril päeval panin ta lihtsalt terassile magama, et saaks natukene ise kodus toimetada ning tegin õhtuti lühema jalutuskäigu. 

Üldiselt oli meil Sabaga üsna lõbus, aga siiski elu käib ikka nii nagu tema dikteerib ehk siis teda tuleb koguaeg lõbustada :D

Tänane vorm: 34 nädalat ning +11kg. 

Kokku kõndisin nädalaga 32 km

Üldine enesetunne on ikka hea (väljaarvatud need vahepealsed iiveldused). Viimastel nädalatel tunnen, et väsin ka kiiremini. Kui varem pole mul lõunaune vajadust olnud, siis nüüd aegajalt nagu tahaks väikest lõunaund teha. Viimasel ajal olen tabanud ka ennast mõttelt, et lõpuni on jäänud nii vähe aega, et kas ma ikka saan oma toimetustega valmis, raamatud loetud, kõik käigud käidud jne. Eks ilmselt ma ikka saan, aga sees on nagu väike rahutus ning koguaeg mõtlen või avastan uusi asi mida veel teha võiks (kuhu planeerida järgmine juuksuriaeg, kuidas sättida maniküürid ja pediküürid, mida veel osta on vaja jne, jne). Need pole tegelikult üldse mingid probleemid, aga tahaks lihtsalt, et kõik saaks tehtud (käsitöö värgist ärme üldse räägi, homme hakkan lapsele voodipesu õmblema!). Nii suur kihk on ise midagi teha ja meisterdada. 

Kodus mulle endiselt meeldib, igav pole hakanud ning tööle ka ei kibele. Varsti saab 2,5 kuud kodusolemisest täis ja ma ei saa ikka aru kuhu see aeg kadunud on?!?! Ainus koht kuhu kibelen on trenn, jõusaali tahaks! Nende toonuste pärast sai ju varem koju jäädud ja kõik trennikeelud peale pandud, nüüd juba vaikselt mõtlen, et raudselt kannan lõpuks üle tähtaja ja toonused oli lihtsalt minu eripära :D.  No näis!

Hetkel lõpetas mu pea kaasamõtlemise ning pidev surve roietele annab ka märku, et aeg on magama minna!

Olge mõnusad!

Ja ongi käes märts...

Kui ma varem arvasin, et aeg läheb väga kiiresti, siis nüüd kui aega on ''laialt'' käes, läheb see veelgi kiiremini. Aga kuhu? Päris tõsiselt. Märkmikku vaadates on pea igaks päevaks midagi planeeritud ja tekib tunne, et ma ei jõuagi oma pooleliolevaid asju valmis :D Hea, et mul vähemalt märkmik on. Lisaks on mul eraldi listid asjadest mida pean ostma, tegema või välja uurima.
Viimased kaks nädalat on lennanud ikka väga kiiresti. Paljud on küsinud või imestanud, et mida mul seal kodus teha on, igav pole? Ei ole! Viimase kahe nädala jooksul pole mul olnud ühtegi nö vaba päeva ja kui veel nädala keskel vaatasin, et tuleval nädalal on üsna hõre värk, siis nüüd avastasin, et juba on igaks päevaks midagi planeeritud :D Aga samas on ikka aega laialt ;) Võtsingi raamatukogust hunnik raamatuid mis vaja läbi lugeda ja töötada.
Mis siis vahepeal muutunud on? Suurt midagi vist, peale selle, et olen suuremaks läinud :D Kui varem oli olemine üsna kerge, siis nüüd aegajalt ikka kõht segab ning nädala lõikes on üsna hästi ikka kõhukuju muutust näha. Muidugi päevad on erinevad ning palju oleneb ka lapse asendist. Mõni päev on väga kerge olemine ning kõht ei tundugi nii suur, teine päev jälle vaatad, et johhaidii, ööga oleks paisunud nagu väike kuklike :D Kujutate näiteks ette, et istute arvutis ning ei saa normaalselt istuda, sest keegi togib oma tagumikuga su roidekaare all? :D

Tegelikult ma väga suur ei olegi, võibolla ma sinisilmselt lohutan ja lihtsalt üritan ennast selles veenda :D Kehakujus vist polegi muud muutunud kui jalad on paksuks läinud ja puus laiem, no ja muidugi kõht :D

Saana tahtis ikka Fredist ka kuulda, siin ta on, meie memmekas :D See on selline tavaline hommikune kaisutamine mida ta tahab saada ja sama lugu kordub alati kui koju tuled. Poeb niimoodi sülle ja üritab magama jääda. Kas saab veel nunnum olla? :D

Kraanikauss on tal ka üks lemmikuid kohti. Üldiselt hommikul ärgates ta peseb ennast seal (loomulikult jooksva vee all) ning muul ajal ta aegajalt pikutab seal. 

Eelmisel nädalal käisime Jarmoga fotoshoodil, et ''kõhupilte'' teha. See läks meil üsna hästi. Alguses Jarms kartis, et mis ta seal nagu tegema peab? Ütlesin, et harjutagu peegli ees poose :D Õnneks fotograaf ilusti juhendas ja kõik oli väga vinks-vonks. Lõpu poole Jarmo sosistas kõrva, et kaua me veel peame siin olema, ta on juba väsinud sellest :D Tegelikult oli ta väga tubli ja saime nii mõnegi ilusa pildi :)

Nagu näha, siis Jarmo saab ka üsna kenasti Sebastiani ja Fredi hoidmisega hakkama :D

Söögiisuga on viimasel ajal veidrad lood, ei ole teist enam eriti. Hommikuti söön ikka nii nagu alati, palju, kuid see mis edasi toimub on väga veider. Lõunat ma enne kella 15-16 ei taha, lihtsalt kõht ei lähe tühjaks ning õhtusöögi üritan viisakusest 19 paiku ära süüa. Ilmselt on selle kõige taga see, et laps on juba niivõrd üleval ja surub mao peale (magu on väiksem), kuid samas kõht võiks ju ikka tühjaks minna. Iseenesest on see ju hea, et vähem söön, kuid ma kardan, et üks hetk see isu tulep topelt tagasi :D

Kõndimas käin endiselt ning ujumas olen ka käinud. Ujumisega on see lugu, et sinna minek on alati nii ebameeldiv, külm ja jahe, kuid kui lõpuks vette saan ja ühe otsa ära ujun, siis olen omadega väga rahul, et ikka tulin. 

Siiani olen heas usus veel arvanud, et lähen ikka trenni tagasi ning pole veel lõpetanud Myfitnessi lepingut, kuid täna mõtlesin, et vist oleks targem ikka lõpetada, sest ilmselt 4 kuu jooksul ma sinna ei naase, milleks siis maksta? Pausile saab ka panna ainult 2 kuuks. Uurin siiski maad, et ehk õnnestub mul see ka pikemaks ajaks pausile saada. 

Reedel läksin Tallinnasse sõbrantsidele külla. Päeval sain Saana ja Hugoga kokku ning hiljem kui Hiiekal olid tööasjad aetud liitusin temaga. Käisime natsa shoppamas ning õhtul valmistas ta meile maitsva õhtusöögi, jutustasime, vaatasime ''Masterchefi''..no täielik naistekas oli :D

Sportlandis sattusin paljudest trenniriietest vaimustusse, no pole ju päris tükk aega endale midagi ostnud. Huvi pärast proovisin erinevaid retuuse..peale esimest paari adidase värvilisi retuuse sain aru, et hetkel pole need minu jaoks, jalad olid nagu sardellid all :D Kohe üldse ei sobinud. Dressidega on õnneks lihtsam..jalanõudest ärme räägi :D

Tegelikult oli mul plaanis laupäeval minna ''Nike Training dayle'', kuid reede õhtul hakkasin mõtlema, et mis ma seal siis lõppkokkuvõttes teen, kui ma trenni teha ei tohi? Nii ma otsustasin see aasta mitte minna. Alguses arvasin, et lähen niisama, ajan tuttavatega juttu jne..aga mis ma seal ajan kui kõik teevad trenni :D Igaljuhul jätsin siis minemata.Laupäeva hommikul pidin enne bussile minekut veel Saanaga kokku saama ning H-L sõidutas mind sinna kuhu vaja. Suundusime Saanaga siis Mothercare toodete laomüügile..no ausõna nagu oleks maailmas kõik lasteriided otsa saanud, järjekord oli meeletu. Me õnneks saime õigel ajal sinna, üks hetk kui seljataha vaatasin oli järjekord 150m kindlasti. Ja üleüldse oli see mõtetu müük, me ei leidnud sealt midagi. 

Jäin oma pealinnas käiguga rahule ning tore oli H-L näha rohkem kui tunnike. Loodan, et kui need kiired ajad tal möödas, siis on tal aega ka rohkem Tartus käia :)

Täitsa rahul oma ''saagiga''! Ootan juba ilusaid ja kuivasid ilmasid, et uued tossud jalga ajada ja kõndima minna :D

Hetke vorm siis selline. 32 nädalat ning +10kg.

Täna käisime Jarmoga naistepäeva puhul Werneris söömas ning üleüldse oli täitsa tore päev. Jarmo muidugi oli lõunani koolis, peale seda käisime mööblipoes diivani järel, mis me lastetuppa ostsime. Koju sõitsime nagu mustlased, diivani ots pagasnikust väljas :D 

Hommikul käisin E-kaubamajas, et vannituppa riiulit osta. Seisan siis seal ukse taga ja mõtlen, et miks ma sisse ei saa? Miks uks kinni on? Ukse peal on ju kirjas, et laupäeviti on pood avatud 10.00-16.00, vaatan kella, et no peaks ju avatud olema??!! Okei, sõidan siis teise ukse juurde ja sama asi, uks kinni. No mis mõttes? Kell on juba peaaegu lõuna ja pood on kinni??!! Istun siis autosse ja vahin seda poodi ja mõtlen, et väga veider ikka. Järgmine hetk jõuab kohale, et täna on ju pühapäev ja pühapäeviti ongi pood suletud :D Selle loo võib vist panna ''raseda mõistuse'' listi :D

Peaks vist tihedamini siia kirjutama, siis ei valgu jutt nii laiali :)

Nautige ilusaid ilmasid ning leidke enda jaoks aega!

Guess, who's back?

Hei, hei! No nüüd olen ma tõesti täitsa kaua siit blogist eemal olnud. Aasta lõpp oli tegelikult nii kiire, et lihtsalt polnud aega ja edasi läks trennidega nii nagu läinud on.
Kindlasti paljud teavad, et hetkel on mul käsil ''kosumise'' periood :) Jep, ma olen täitsa ''sedapsi''. Seoses sellega on üsna palju mu elus muutunud. Alustame siis algusest, nii nagu mulle kohane, rohkete piltidega :)

Ilmselt paljudele ei ütle see 10+0 seal pildil midagi, kuid selle foto jäädvustamisel olin ma 10-dat nädalat rase. Trenni tegin täitsa tavapäraselt, nii nagu ikka. Enesetunne on koguaeg väga hea olnud. Kaks esimest kuud oli väsimust ehk rohkem, kuid see on ka ainus mu raseduse sümptom olnud. No okei, kui nüüd otsida, siis peavalusid esines ka rohkem (neid oli ka varem), kuid rasedus ilmselt võimendas neid nii palju, et kui korralik peavalu oli, siis ikka oksendasin ka (tüüpiline migreen). Mingi hetk leidsin seose toiduga, kui sõin mingit jama sisse, siis oli ka peavalu kohal, edaspidi vältisin rämpsu ning peavalud jäid järjest harvemaks. Peale 20-dat nädalat ma enam seost toiduga ei leidnud, sest aegajalt ikka katsetasin šhokolaadi või ise küpsetatud kookidega, siis tuli pigem mängu töö ja ülekoormus. Jaanuaris puhkasin pikalt ning mul polnud kordagi peavalusid! Tööle naastes, esimesel päeval sain ma ühe hulleima migreenihoo, oksendasin õhtu jooksul mitu korda ning öö möödus ka poolunes, hommikuks oli seis sama ning lõpuks võtsin ikka arsti poolt välja kirjutatud migreenirohu sisse, see tegi olukorra kõvasti paremaks. Hetkel võin öelda, et piisav puhkus ja uni teevad imet, peavalusid pole mul peale seda korda olnud enam.

Aga selle pildi juurde minnes, sel hetkel ma arvasin, et olen juba maailma pakseim rase :D Ja nüüd tagant järgi oma vormi pilte vaadates saan ma aru, et krt, jumala hea vorm oli ju, mida ma siis ometi vingusin??! :D No ise oled ikka kõige suurem kriitik oma keha üle.

Alguses ma ikka tegin tavapäraselt trenni, mingi hetk hakkasin rohkem jälle rühmakates käima, kuid bodypumpiga lõpetasin 20-da nädala paiku ära, kuna pulss kippus liiga ülesse minema. 

Aegajalt tegin ka kodus trenni, kuid jõusaalis treenimine meeldib mulle ikka rohkem. Hetkel tunnen sellest väga puudust. 

Vormi koha pealt veel nii palju, et enne kui kõht hakkas kasvama läksid puusad laiemaks ja no rindadest ärme üldse räägigi :D 

24-dal nädalal olin natukene hädas emakakontraktsioonidega (seni oligi vist kõik liiga ilus) ning pidin üsna rahulikul reziimil olema, õnneks oli mul veel puhkus ning võtsingi aja maha, lugesin mitu raamatut läbi ja toimetasin vaikselt kodus. See oli see hetk kui kõht tegi väikse kasvuspurdi ja mul oli siuke tunne nagu lihased rebeneksid sees, kõht nagu tahtis kasvada, kuid lihased hoidsid kinni, no ei oska teisiti seda tunnet kirjeldada :) Tööle minnes aga hakkas kõik uuesti pihta ning arst soovitas haiguslehele jääda ning 26-dal nädalal sain trennitegemisele täieliku keelu peale. Haiguslehele ma kohe muidugi ei jäänud, sest muretsesin liialt teiste pärast (kes mind asendab jne jne), lõpuks toodi mulle mõsitus koju tagasi ning sain aru, et see pole siiski see koht, kus ma peaksin teistele mõtlema, vaid ikka eelkõige enda ja lapse peale. Nii ma siis jäingi veebruari alguses haiguslehele ja reedest olen ametlikult dekreedis. Umbes 1,5 nädalat kodus olles tegi olemise juba üsna heaks ja toonused olid päeva jooksul üsna harvad ning hetkel on juba üsna hea olla, teen kõike enesetunde järgi. Jõusaali mind siiski ei lubata, kuid käin kõndimas ja ujumas on ka plaanis hakata käima. Aga teate? Te ei kujuta ette kuidas ma oma praegust elu naudin. Hiie-Liin ikka naerab, et terve eelmise aasta ma rääkisin, kuidas ma tahaks lihtsalt koduperenaine olla (see on see kui töötad liiga palju), ehk siis, soovidega tuleb ettevaatlik olla, kipuvad täide minema ;)

Lisaks muudele uudistele on meil kodus kassibeebi Fred, kes on maailma nunnum ja memmekam kass :) Olen endale terve elu tahtnud sellist sülekassi ja tema ongi täpselt selline. Eks ta teeb lollusi ka ikka, närib lilli ja marutab ringi, kuid üldiselt on ta väga nunnu ja tore kass :)

Paljud mõtlevad kindlasti, et päris igav elu? Kui nüüd aus olla, siis päris mitmel korral olen tabanud ennast mõttelt, et päevas jääb tundidest väheks, et ma kõik oma plaanid ja mõtted ellu jõuaks viia, siis lohutan ennast jälle sellega, et mul on käsil ikka pikem puhkus :D
Tavaliselt ärkan hommikuti koos Jarmoga üles, teen meile süüa ning edasi toimetan omi asju. Käin kõndimas, õmblen (üritan :D), ajan linnas asju, saan sõbrannadega kokku, teen süüa jne jne

Läksime Honeybeariga tähistama mu dekreedi algust ehk ametlikult koduperenaine!

Saage tuttavaks, minu nunnu õepoeg Sebastian. Märtsis on mul seoses temaga üsna tihe graafik. Õel algab kool jälle ning samal ajal hoian mina Sebastianit. Lihtne see ei saa olema, te ei kujuta ette kui palju tähelepanu see väike tegelane nõuab, aga küll kambapeale saame hakkama ;)

Hetke vorm on selline, six-packist on saanud one-pack :D Ja muide, saapaid polegi enam nii lihtne jalga panna :D Kaalu on juurde tulnud selle 30 nädalaga 8-9 kg, iseenesest polegi nii hull, kuna toitumine on olnud nii ja naa. Söön ma nagu ikka-palju. Jarmo ikka imestab kuidas ma nii palju süüa jaksan. Õnneks nüüd kui kõht on järsku suureks paisunud väga palju süüa ei saagi, lucky me! Edasi üritan rohkem jälgida mida suhu pistan, sest mõte sellest, et 2 kuuga võib vabalt veel sama palju kaalu juurde visata natukene hirmutab. 

Kui nüüd need 7 kuud kokku võtta, siis on kõik olnud ikka väga hästi, muidugi algselt oli ju plaanis, et käin jõusaalis ikka raseduse lõpuni, kuid jah, see on ainus miinus, kui keha nõuab muud, siis tuleb talle seda ka anda. Sõbranna ikka alguses naeris, et ma olen ilmselt see hull kes enne sünnitama minemist veel tõmbab Myfitnessis lõuga :D Ilmselt jääb see nali ära, samas mine sa tea :D

Ahjaa, kodus on ka juba täitsa ''kodutunne'' , natukene sisustuselemente on veel puudu, kuid üldiselt oleme valmis. Nüüd mul on lõpuks ju aega nende asjadega tegeleda :)

Kuna hetkel on ainsaks trenniks kõndimine, siis see nädal sai Sebastianiga maha kõnnitud 40 km, olen täitsa rahul.

Mõneks ajaks see blogi ilmselt ei jää selliseks trenniblogiks nagu ta varem oli (seda ta polnud juba ammu tegelikult), vanal kujul hakkab see edasi minema ehk suvel jälle (loodame :). Samas päris lukku ma ka ei tahaks blogi panna ning kuna nüüd mul on rohkem aega, siis aegajalt ma ikka siia midagi kirjutan. Mis te sellest arvate?

Kaunist õhtut! 

Aeg lendab..

Hei, siin see aeg lendab kohe eriti kiiresti. Õhtuti olen ikka mõelnud, et nii..nüüd teen selle postituse ära, kuid lõpuks olen nii väsinud, et ei viitsi sellele mõeldagi. Täna, siis võtsin ennast kokku :D  Päevad on olnud üsna aktiivsed meil, välja arvatud täna. Öösel oli siin päris korralik vihmasadu ja täna oli terve päev pilves ja üsna tuuline, samas oli väga soe. Selle tõttu ei viitsinud keegi ennast varakult välja ajada. Lõpuks siiski võtsime vastu otsuse, et lähme linna peale kolama ja sööma.
Kui siin Playa de las Americases oli lihtsalt pilvine ja tuuline, siis pealinnas Santa Cruzis oli kohe päris hull torm (puud maas, autod kraavis jne). Seal põhja pool on üldse jahedam ja kehvem ilm kui siin lõunas, kuigi vahemaa pole suur, kui ma nüüd ei eksi, siis umbes 1,5h sõitu. Igaljuhul seal anti päris tormihoiatus, näis kas see siia ka jõuab. Nüüd õhtuks oli siin juba taevas selgem ja polnud ka enam nii tuuline.

Sellise matkaautoga me siin ringi tripimegi. Mägede vahel rüüpab see junn ikka korralikult kütet. Põhiautojuht on meil Siim, kuid autot rentides sai ka minu nimi listi pandud. Üldiselt on nii, et see kes kaine, see sõidab :D Kuna ma olen naguinii koguaeg kaine, siis võikski mina ju sõita, sõitsin ka üks õhtu..rohkem väga ei taha :D Okei, nii hull see polnud..Jarmo kartis rohkem :D Igaljuhul peale minu on ikka teised ka sõitnud.

Üleeile käisime kuulsas Loro pargis. See on segu loomaaiast ja pargist. Sissepääsu juures anti meile pargi kaart ning kava. Kindlatel kellaaegadel toimusid erinevad showd (delfiinide, vaalade ja merilõvide). Kõik showd olid väga vinged, kuid lemmikuks sai mul delfiinide oma, uskumatu kui targad nad on ja mis tööd nendega on tehtud, et kõik trikid neile selgeks on tehtud. Väga vinge!
Vaalad olid ka vinged-käsu peale pritsisid esimestes ridades istujad ligumärjaks :D me istusime ka splash zones aga me pääsesime mõne piisaga. Esimeste ridade omad olid ikka täitsa läbimärjad (enamustel olid vihmakeebid seljas, mida seal 3.- eest müüdi).
Ega tegelikult ei saa jätta merilõvisid ka kiitmata, nad olid väga nunnud ja targad :)

Terve park oli väga ilus ja hoolitsetud. Kohati oli tunne nagu oleks dzunglisse sattunud. Peale showde sai seal veel vaadata pingviine, papagoisid, gorillasid, haisid ja muid kalu. Ühesõnaga tegevust seal leidus.

Merilõvide show

Õhtust käisime me söömas vanas munkade külas, kus oli mitmeid erinevaid restorane, meie käisime Miradoris, kus avanes selline kaunis vaade. Järjekordne õnnestunud söögikohavalik. Toit oli ka super!

Eilse päeva veetsime me Siam veepargis. Hommikusöögi sõime seekord väljas. Full english breakfast läks enamvähem kõigile :D Seni oleme villas ühise hommikusöögi valmistanud ja ikka koos söönud. Ülejäänud toidukorras oleme kas väljas söönud või grillil teinud.
Siam pargi läbivaks temaatikaks on Taimaa. Kui ma võrdlen seda veeparki Dubai omadega kus ma käisin eelmine aasta, siis see oli ausõna vingem! Üsna lai valik atraktsioone, enamus kummirõngaste peal (1-4 kohalised). Punastel radadel kiljusid kõik ikka plikamoodi :D Õhtuks olime päris läbi omadega.

Oh seda rõõmu ja põnevust, mis meid veepargis ootas :D

Sinna läheks iga kell tagasi, täiskasvanutele väga sobiv veepark, lastele ma nii väga ei pannudki atraktsioone tähele. Midagi nagu oli, kuid üsna vähe.

Vaade meie toa rõdult linnale. Vasakule poole jääb merevaade.

Üldiselt olen ma üsna suur pildistaja, kuid sellel reisil olen harukordselt vähe pilte teinud, ilmselt on tinginud seda see, et olen ainus naine pundis. Kui Hiiekas ka ikka oleks kaasas olnud, siis oleks me ilmselt rohkem shootinud :D

Õhtustama viis Lauri meid ühte kalarestorani, kus valisime ise kala ning see tehti meie jaoks valmis. Kalahind oli 20.-/kg. Kala serveeriti meile ´´papas arrugadas´´ ega (kanaari kartul, mis on keedetud suure hulga meresoolavee sees ja ei ole kooritud) ja värske salatiga. Juurde pakuti veel ´´ mojo´´ t, mis on kohalik kanaarikaste. Roheline mojo- oliiviõlikaste, millele on juurde lisatud koriander, petersell ja paprika. Punane mojo- oliiviõlikaste hulga tsillipipra, safrani, küüslaugu, mandlite jm lisanditega. Kõik see kokku oli ÜLIMAITSEV. Täna tegime kodustes tingimustes ka kanaari kartulit, no sai peaaegu sama hea. Jarmo juba kardab, et nüüd peab kuu aega kodus selliseid kartuleid sööma :D 
Tänase õhtusöögi üle sai ikka naerdud laua taga, keedukartul ja kohalik sai, üsna niru nägi välja aga noh, kartul maitses hea :D

 

Pildil on näha ka neid kanaari kartuleid, no näevad välja täitsa tavalised koorega keedetud kartulid, meenutavad neid ´´seakartuleid´´ (nii välimuselt kui ka maitselt)..lapsepõlv tuli kohe meelde, kui sai vanaema ja vanaisa pool selliseid kartuleid söödud :)

Tänane päev möödus meil siis Las Americases ja Los Cristianoses. Kolasime mööda linna ringi ja käisime ühes Itaalia restoranis paellat söömas. Välimuselt nägi roog päris hea välja, kuid mingit maitseelamust ma sealt ei saanud, kõigil oli väike pettumus söögist. 

Õhtu veetsime kõik kodus omi asju ajades. Ning tundub, et täna saavad kõik üsna mõistlikul ajal magama. No mina tegelikult olengi iga õhtu kella kümneks juba pikali olnud, üsna hea reziim on olnud, ja ütleme nii, et seda puhkust võib täiega puhkuseks nimetada, öiseid unetunde mul ikka jagub, poiste kohta ei saa sama öelda :D

Järgmise korrani ;)