Hello Spring!

Hällou, hällou! Nädalad on möödunud taaskord kiiresti, vahepeal oli juba täitsa kevad käes, mis motiveeris ja innustas rohkem väljas olema. Viimaste päevade ilmad seda väga ei soosinud. Täna hommikul ärgates oli päike väljas ja tegin kohe plaani pikemale kepikõnni ringile minna, õnneks vaatasin ennem igaksjuhuks ilmateate üle, -4 külmakraadi! Pakkisin ennast kohe soojemalt sisse, kuid sõrmed ja põsed külmusid ikka ära ning üle 9km ei kannatanud olla, üsna terav tuul oli. Koju jõudes oli tükk aega külm ''naha vahel''. Ülejäänud päev mööduski rahulikult ja ilma plaanideta, juba hommikul ütlesin Jarmole, et täna on mul vaba päev ja ma ei tee mitte midagi!

Ega vahepeal muud suurt polegi muutunud, kui endiselt kasvan ja kosun nii nagu peab ning lõpuks on jõudnud minuni mingid ''raseduse sümptomid'', ei ma ei rõõmusta nende üle! Poolteist nädalat tagasi avastasin, et jalanõud on kitsamaks jäänud ehk tere tursed! Tegelikult väga hull see asi pole. Ise seostasin neid turseid sellega, et enne nende avastamist kaanisin soolasemat värska vett (no ikka nii 3l päevas) mitu päeva ja siis eelmine laupäev peeglisse vaadates olin üsna nõutu nähes, et nägu on ka nagu paistes (nina on lai ja huuled olid üsna prisked). Läksin siis kraaniveele üle ning paari päeva möödudes oli olukord kõvasti parem, nägu on nüüd jälle normaalne (ma arvan :D). Jalad ja sõrmed on ikka vähesel määral turses, sest osad jalanõud on ikkagi häirivalt kitsad ja varbad näevad ka välja nagu väikesed sardellid :D No mis seal ikka, õnneks pole enam nii meeletult palju jäänud lõpuni.

Teine ebameeldiv sümptom on iiveldus. Teatud asendites surub laps ikka korralikult maole ja ma arvan, et see põhjustabki iiveldust, asendivahetus aitab alati. Vahepeal oli tegelikult isegi nii hull, et ei saanud istuli, külili ega selili, ainult seistes oli normaalne olla. Muidugi päevad on erinevad ja kui laps ennast natukene teise asendisse ümber sätib on olemine ka teine. Näiteks eile tundus mulle, et kõht on alla vajunud, tegelikult oli ta lihtsalt kuidagi risti või põiki sättinud, aga kogu olemine oli kergem ja mõnusam, täna seevastu on ta ennast vist võimalikult välja sirutanud ja istumine on üsna ebamugav. Pean ennast võimalikult sirgu ajama, et ruumi juurde teha ning, et poleks tunnet nagu ma suruks ta oma roietega katki :D

Söögiisuga on samad lood, mulle endale tundub, et ma söön vähem, magu on väiksem ja enam ei mahu need suured kogused sisse. Samas üritan ikkagi jälgida, et saan igal toidukorral kõik vajaliku kätte. Vahest kui rohkem söön, siis on hiljem ikka väga raske ja paha olla. 

See nädal oli õde meie juures. Tema käis koolis ja mina hoidsin Sebastianit. See tähendas seda, et igal hommikul kell 7 äratas Saba meid oma kilkamisega üles. Õnneks polnud Mannil kool hommikust õhtuni, vastasel juhul oleksin ma üsna läbi olnud omadega. Praeguses seisuses on tegelikult üsna väsitav nii väikest last hoida ja ega mu emakale ka väga ei meeldi 8kg lapse tassimine. Pakkisin meie turvahälli jaoks ostetud Quinny käru lahti ja sõidutasin vajadusel Saba sellega toas ringi :D Üldiselt pikema lõunaune ajaks sättisime me välja jalutuskäigule. Paaril päeval panin ta lihtsalt terassile magama, et saaks natukene ise kodus toimetada ning tegin õhtuti lühema jalutuskäigu. 

Üldiselt oli meil Sabaga üsna lõbus, aga siiski elu käib ikka nii nagu tema dikteerib ehk siis teda tuleb koguaeg lõbustada :D

Tänane vorm: 34 nädalat ning +11kg. 

Kokku kõndisin nädalaga 32 km

Üldine enesetunne on ikka hea (väljaarvatud need vahepealsed iiveldused). Viimastel nädalatel tunnen, et väsin ka kiiremini. Kui varem pole mul lõunaune vajadust olnud, siis nüüd aegajalt nagu tahaks väikest lõunaund teha. Viimasel ajal olen tabanud ka ennast mõttelt, et lõpuni on jäänud nii vähe aega, et kas ma ikka saan oma toimetustega valmis, raamatud loetud, kõik käigud käidud jne. Eks ilmselt ma ikka saan, aga sees on nagu väike rahutus ning koguaeg mõtlen või avastan uusi asi mida veel teha võiks (kuhu planeerida järgmine juuksuriaeg, kuidas sättida maniküürid ja pediküürid, mida veel osta on vaja jne, jne). Need pole tegelikult üldse mingid probleemid, aga tahaks lihtsalt, et kõik saaks tehtud (käsitöö värgist ärme üldse räägi, homme hakkan lapsele voodipesu õmblema!). Nii suur kihk on ise midagi teha ja meisterdada. 

Kodus mulle endiselt meeldib, igav pole hakanud ning tööle ka ei kibele. Varsti saab 2,5 kuud kodusolemisest täis ja ma ei saa ikka aru kuhu see aeg kadunud on?!?! Ainus koht kuhu kibelen on trenn, jõusaali tahaks! Nende toonuste pärast sai ju varem koju jäädud ja kõik trennikeelud peale pandud, nüüd juba vaikselt mõtlen, et raudselt kannan lõpuks üle tähtaja ja toonused oli lihtsalt minu eripära :D.  No näis!

Hetkel lõpetas mu pea kaasamõtlemise ning pidev surve roietele annab ka märku, et aeg on magama minna!

Olge mõnusad!