Guess, who's back?

Hei, hei! No nüüd olen ma tõesti täitsa kaua siit blogist eemal olnud. Aasta lõpp oli tegelikult nii kiire, et lihtsalt polnud aega ja edasi läks trennidega nii nagu läinud on.
Kindlasti paljud teavad, et hetkel on mul käsil ''kosumise'' periood :) Jep, ma olen täitsa ''sedapsi''. Seoses sellega on üsna palju mu elus muutunud. Alustame siis algusest, nii nagu mulle kohane, rohkete piltidega :)

Ilmselt paljudele ei ütle see 10+0 seal pildil midagi, kuid selle foto jäädvustamisel olin ma 10-dat nädalat rase. Trenni tegin täitsa tavapäraselt, nii nagu ikka. Enesetunne on koguaeg väga hea olnud. Kaks esimest kuud oli väsimust ehk rohkem, kuid see on ka ainus mu raseduse sümptom olnud. No okei, kui nüüd otsida, siis peavalusid esines ka rohkem (neid oli ka varem), kuid rasedus ilmselt võimendas neid nii palju, et kui korralik peavalu oli, siis ikka oksendasin ka (tüüpiline migreen). Mingi hetk leidsin seose toiduga, kui sõin mingit jama sisse, siis oli ka peavalu kohal, edaspidi vältisin rämpsu ning peavalud jäid järjest harvemaks. Peale 20-dat nädalat ma enam seost toiduga ei leidnud, sest aegajalt ikka katsetasin šhokolaadi või ise küpsetatud kookidega, siis tuli pigem mängu töö ja ülekoormus. Jaanuaris puhkasin pikalt ning mul polnud kordagi peavalusid! Tööle naastes, esimesel päeval sain ma ühe hulleima migreenihoo, oksendasin õhtu jooksul mitu korda ning öö möödus ka poolunes, hommikuks oli seis sama ning lõpuks võtsin ikka arsti poolt välja kirjutatud migreenirohu sisse, see tegi olukorra kõvasti paremaks. Hetkel võin öelda, et piisav puhkus ja uni teevad imet, peavalusid pole mul peale seda korda olnud enam.

Aga selle pildi juurde minnes, sel hetkel ma arvasin, et olen juba maailma pakseim rase :D Ja nüüd tagant järgi oma vormi pilte vaadates saan ma aru, et krt, jumala hea vorm oli ju, mida ma siis ometi vingusin??! :D No ise oled ikka kõige suurem kriitik oma keha üle.

Alguses ma ikka tegin tavapäraselt trenni, mingi hetk hakkasin rohkem jälle rühmakates käima, kuid bodypumpiga lõpetasin 20-da nädala paiku ära, kuna pulss kippus liiga ülesse minema. 

Aegajalt tegin ka kodus trenni, kuid jõusaalis treenimine meeldib mulle ikka rohkem. Hetkel tunnen sellest väga puudust. 

Vormi koha pealt veel nii palju, et enne kui kõht hakkas kasvama läksid puusad laiemaks ja no rindadest ärme üldse räägigi :D 

24-dal nädalal olin natukene hädas emakakontraktsioonidega (seni oligi vist kõik liiga ilus) ning pidin üsna rahulikul reziimil olema, õnneks oli mul veel puhkus ning võtsingi aja maha, lugesin mitu raamatut läbi ja toimetasin vaikselt kodus. See oli see hetk kui kõht tegi väikse kasvuspurdi ja mul oli siuke tunne nagu lihased rebeneksid sees, kõht nagu tahtis kasvada, kuid lihased hoidsid kinni, no ei oska teisiti seda tunnet kirjeldada :) Tööle minnes aga hakkas kõik uuesti pihta ning arst soovitas haiguslehele jääda ning 26-dal nädalal sain trennitegemisele täieliku keelu peale. Haiguslehele ma kohe muidugi ei jäänud, sest muretsesin liialt teiste pärast (kes mind asendab jne jne), lõpuks toodi mulle mõsitus koju tagasi ning sain aru, et see pole siiski see koht, kus ma peaksin teistele mõtlema, vaid ikka eelkõige enda ja lapse peale. Nii ma siis jäingi veebruari alguses haiguslehele ja reedest olen ametlikult dekreedis. Umbes 1,5 nädalat kodus olles tegi olemise juba üsna heaks ja toonused olid päeva jooksul üsna harvad ning hetkel on juba üsna hea olla, teen kõike enesetunde järgi. Jõusaali mind siiski ei lubata, kuid käin kõndimas ja ujumas on ka plaanis hakata käima. Aga teate? Te ei kujuta ette kuidas ma oma praegust elu naudin. Hiie-Liin ikka naerab, et terve eelmise aasta ma rääkisin, kuidas ma tahaks lihtsalt koduperenaine olla (see on see kui töötad liiga palju), ehk siis, soovidega tuleb ettevaatlik olla, kipuvad täide minema ;)

Lisaks muudele uudistele on meil kodus kassibeebi Fred, kes on maailma nunnum ja memmekam kass :) Olen endale terve elu tahtnud sellist sülekassi ja tema ongi täpselt selline. Eks ta teeb lollusi ka ikka, närib lilli ja marutab ringi, kuid üldiselt on ta väga nunnu ja tore kass :)

Paljud mõtlevad kindlasti, et päris igav elu? Kui nüüd aus olla, siis päris mitmel korral olen tabanud ennast mõttelt, et päevas jääb tundidest väheks, et ma kõik oma plaanid ja mõtted ellu jõuaks viia, siis lohutan ennast jälle sellega, et mul on käsil ikka pikem puhkus :D
Tavaliselt ärkan hommikuti koos Jarmoga üles, teen meile süüa ning edasi toimetan omi asju. Käin kõndimas, õmblen (üritan :D), ajan linnas asju, saan sõbrannadega kokku, teen süüa jne jne

Läksime Honeybeariga tähistama mu dekreedi algust ehk ametlikult koduperenaine!

Saage tuttavaks, minu nunnu õepoeg Sebastian. Märtsis on mul seoses temaga üsna tihe graafik. Õel algab kool jälle ning samal ajal hoian mina Sebastianit. Lihtne see ei saa olema, te ei kujuta ette kui palju tähelepanu see väike tegelane nõuab, aga küll kambapeale saame hakkama ;)

Hetke vorm on selline, six-packist on saanud one-pack :D Ja muide, saapaid polegi enam nii lihtne jalga panna :D Kaalu on juurde tulnud selle 30 nädalaga 8-9 kg, iseenesest polegi nii hull, kuna toitumine on olnud nii ja naa. Söön ma nagu ikka-palju. Jarmo ikka imestab kuidas ma nii palju süüa jaksan. Õnneks nüüd kui kõht on järsku suureks paisunud väga palju süüa ei saagi, lucky me! Edasi üritan rohkem jälgida mida suhu pistan, sest mõte sellest, et 2 kuuga võib vabalt veel sama palju kaalu juurde visata natukene hirmutab. 

Kui nüüd need 7 kuud kokku võtta, siis on kõik olnud ikka väga hästi, muidugi algselt oli ju plaanis, et käin jõusaalis ikka raseduse lõpuni, kuid jah, see on ainus miinus, kui keha nõuab muud, siis tuleb talle seda ka anda. Sõbranna ikka alguses naeris, et ma olen ilmselt see hull kes enne sünnitama minemist veel tõmbab Myfitnessis lõuga :D Ilmselt jääb see nali ära, samas mine sa tea :D

Ahjaa, kodus on ka juba täitsa ''kodutunne'' , natukene sisustuselemente on veel puudu, kuid üldiselt oleme valmis. Nüüd mul on lõpuks ju aega nende asjadega tegeleda :)

Kuna hetkel on ainsaks trenniks kõndimine, siis see nädal sai Sebastianiga maha kõnnitud 40 km, olen täitsa rahul.

Mõneks ajaks see blogi ilmselt ei jää selliseks trenniblogiks nagu ta varem oli (seda ta polnud juba ammu tegelikult), vanal kujul hakkab see edasi minema ehk suvel jälle (loodame :). Samas päris lukku ma ka ei tahaks blogi panna ning kuna nüüd mul on rohkem aega, siis aegajalt ma ikka siia midagi kirjutan. Mis te sellest arvate?

Kaunist õhtut!