Hello Spring!

Hällou, hällou! Nädalad on möödunud taaskord kiiresti, vahepeal oli juba täitsa kevad käes, mis motiveeris ja innustas rohkem väljas olema. Viimaste päevade ilmad seda väga ei soosinud. Täna hommikul ärgates oli päike väljas ja tegin kohe plaani pikemale kepikõnni ringile minna, õnneks vaatasin ennem igaksjuhuks ilmateate üle, -4 külmakraadi! Pakkisin ennast kohe soojemalt sisse, kuid sõrmed ja põsed külmusid ikka ära ning üle 9km ei kannatanud olla, üsna terav tuul oli. Koju jõudes oli tükk aega külm ''naha vahel''. Ülejäänud päev mööduski rahulikult ja ilma plaanideta, juba hommikul ütlesin Jarmole, et täna on mul vaba päev ja ma ei tee mitte midagi!

Ega vahepeal muud suurt polegi muutunud, kui endiselt kasvan ja kosun nii nagu peab ning lõpuks on jõudnud minuni mingid ''raseduse sümptomid'', ei ma ei rõõmusta nende üle! Poolteist nädalat tagasi avastasin, et jalanõud on kitsamaks jäänud ehk tere tursed! Tegelikult väga hull see asi pole. Ise seostasin neid turseid sellega, et enne nende avastamist kaanisin soolasemat värska vett (no ikka nii 3l päevas) mitu päeva ja siis eelmine laupäev peeglisse vaadates olin üsna nõutu nähes, et nägu on ka nagu paistes (nina on lai ja huuled olid üsna prisked). Läksin siis kraaniveele üle ning paari päeva möödudes oli olukord kõvasti parem, nägu on nüüd jälle normaalne (ma arvan :D). Jalad ja sõrmed on ikka vähesel määral turses, sest osad jalanõud on ikkagi häirivalt kitsad ja varbad näevad ka välja nagu väikesed sardellid :D No mis seal ikka, õnneks pole enam nii meeletult palju jäänud lõpuni.

Teine ebameeldiv sümptom on iiveldus. Teatud asendites surub laps ikka korralikult maole ja ma arvan, et see põhjustabki iiveldust, asendivahetus aitab alati. Vahepeal oli tegelikult isegi nii hull, et ei saanud istuli, külili ega selili, ainult seistes oli normaalne olla. Muidugi päevad on erinevad ja kui laps ennast natukene teise asendisse ümber sätib on olemine ka teine. Näiteks eile tundus mulle, et kõht on alla vajunud, tegelikult oli ta lihtsalt kuidagi risti või põiki sättinud, aga kogu olemine oli kergem ja mõnusam, täna seevastu on ta ennast vist võimalikult välja sirutanud ja istumine on üsna ebamugav. Pean ennast võimalikult sirgu ajama, et ruumi juurde teha ning, et poleks tunnet nagu ma suruks ta oma roietega katki :D

Söögiisuga on samad lood, mulle endale tundub, et ma söön vähem, magu on väiksem ja enam ei mahu need suured kogused sisse. Samas üritan ikkagi jälgida, et saan igal toidukorral kõik vajaliku kätte. Vahest kui rohkem söön, siis on hiljem ikka väga raske ja paha olla. 

See nädal oli õde meie juures. Tema käis koolis ja mina hoidsin Sebastianit. See tähendas seda, et igal hommikul kell 7 äratas Saba meid oma kilkamisega üles. Õnneks polnud Mannil kool hommikust õhtuni, vastasel juhul oleksin ma üsna läbi olnud omadega. Praeguses seisuses on tegelikult üsna väsitav nii väikest last hoida ja ega mu emakale ka väga ei meeldi 8kg lapse tassimine. Pakkisin meie turvahälli jaoks ostetud Quinny käru lahti ja sõidutasin vajadusel Saba sellega toas ringi :D Üldiselt pikema lõunaune ajaks sättisime me välja jalutuskäigule. Paaril päeval panin ta lihtsalt terassile magama, et saaks natukene ise kodus toimetada ning tegin õhtuti lühema jalutuskäigu. 

Üldiselt oli meil Sabaga üsna lõbus, aga siiski elu käib ikka nii nagu tema dikteerib ehk siis teda tuleb koguaeg lõbustada :D

Tänane vorm: 34 nädalat ning +11kg. 

Kokku kõndisin nädalaga 32 km

Üldine enesetunne on ikka hea (väljaarvatud need vahepealsed iiveldused). Viimastel nädalatel tunnen, et väsin ka kiiremini. Kui varem pole mul lõunaune vajadust olnud, siis nüüd aegajalt nagu tahaks väikest lõunaund teha. Viimasel ajal olen tabanud ka ennast mõttelt, et lõpuni on jäänud nii vähe aega, et kas ma ikka saan oma toimetustega valmis, raamatud loetud, kõik käigud käidud jne. Eks ilmselt ma ikka saan, aga sees on nagu väike rahutus ning koguaeg mõtlen või avastan uusi asi mida veel teha võiks (kuhu planeerida järgmine juuksuriaeg, kuidas sättida maniküürid ja pediküürid, mida veel osta on vaja jne, jne). Need pole tegelikult üldse mingid probleemid, aga tahaks lihtsalt, et kõik saaks tehtud (käsitöö värgist ärme üldse räägi, homme hakkan lapsele voodipesu õmblema!). Nii suur kihk on ise midagi teha ja meisterdada. 

Kodus mulle endiselt meeldib, igav pole hakanud ning tööle ka ei kibele. Varsti saab 2,5 kuud kodusolemisest täis ja ma ei saa ikka aru kuhu see aeg kadunud on?!?! Ainus koht kuhu kibelen on trenn, jõusaali tahaks! Nende toonuste pärast sai ju varem koju jäädud ja kõik trennikeelud peale pandud, nüüd juba vaikselt mõtlen, et raudselt kannan lõpuks üle tähtaja ja toonused oli lihtsalt minu eripära :D.  No näis!

Hetkel lõpetas mu pea kaasamõtlemise ning pidev surve roietele annab ka märku, et aeg on magama minna!

Olge mõnusad!

Ja ongi käes märts...

Kui ma varem arvasin, et aeg läheb väga kiiresti, siis nüüd kui aega on ''laialt'' käes, läheb see veelgi kiiremini. Aga kuhu? Päris tõsiselt. Märkmikku vaadates on pea igaks päevaks midagi planeeritud ja tekib tunne, et ma ei jõuagi oma pooleliolevaid asju valmis :D Hea, et mul vähemalt märkmik on. Lisaks on mul eraldi listid asjadest mida pean ostma, tegema või välja uurima.
Viimased kaks nädalat on lennanud ikka väga kiiresti. Paljud on küsinud või imestanud, et mida mul seal kodus teha on, igav pole? Ei ole! Viimase kahe nädala jooksul pole mul olnud ühtegi nö vaba päeva ja kui veel nädala keskel vaatasin, et tuleval nädalal on üsna hõre värk, siis nüüd avastasin, et juba on igaks päevaks midagi planeeritud :D Aga samas on ikka aega laialt ;) Võtsingi raamatukogust hunnik raamatuid mis vaja läbi lugeda ja töötada.
Mis siis vahepeal muutunud on? Suurt midagi vist, peale selle, et olen suuremaks läinud :D Kui varem oli olemine üsna kerge, siis nüüd aegajalt ikka kõht segab ning nädala lõikes on üsna hästi ikka kõhukuju muutust näha. Muidugi päevad on erinevad ning palju oleneb ka lapse asendist. Mõni päev on väga kerge olemine ning kõht ei tundugi nii suur, teine päev jälle vaatad, et johhaidii, ööga oleks paisunud nagu väike kuklike :D Kujutate näiteks ette, et istute arvutis ning ei saa normaalselt istuda, sest keegi togib oma tagumikuga su roidekaare all? :D

Tegelikult ma väga suur ei olegi, võibolla ma sinisilmselt lohutan ja lihtsalt üritan ennast selles veenda :D Kehakujus vist polegi muud muutunud kui jalad on paksuks läinud ja puus laiem, no ja muidugi kõht :D

Saana tahtis ikka Fredist ka kuulda, siin ta on, meie memmekas :D See on selline tavaline hommikune kaisutamine mida ta tahab saada ja sama lugu kordub alati kui koju tuled. Poeb niimoodi sülle ja üritab magama jääda. Kas saab veel nunnum olla? :D

Kraanikauss on tal ka üks lemmikuid kohti. Üldiselt hommikul ärgates ta peseb ennast seal (loomulikult jooksva vee all) ning muul ajal ta aegajalt pikutab seal. 

Eelmisel nädalal käisime Jarmoga fotoshoodil, et ''kõhupilte'' teha. See läks meil üsna hästi. Alguses Jarms kartis, et mis ta seal nagu tegema peab? Ütlesin, et harjutagu peegli ees poose :D Õnneks fotograaf ilusti juhendas ja kõik oli väga vinks-vonks. Lõpu poole Jarmo sosistas kõrva, et kaua me veel peame siin olema, ta on juba väsinud sellest :D Tegelikult oli ta väga tubli ja saime nii mõnegi ilusa pildi :)

Nagu näha, siis Jarmo saab ka üsna kenasti Sebastiani ja Fredi hoidmisega hakkama :D

Söögiisuga on viimasel ajal veidrad lood, ei ole teist enam eriti. Hommikuti söön ikka nii nagu alati, palju, kuid see mis edasi toimub on väga veider. Lõunat ma enne kella 15-16 ei taha, lihtsalt kõht ei lähe tühjaks ning õhtusöögi üritan viisakusest 19 paiku ära süüa. Ilmselt on selle kõige taga see, et laps on juba niivõrd üleval ja surub mao peale (magu on väiksem), kuid samas kõht võiks ju ikka tühjaks minna. Iseenesest on see ju hea, et vähem söön, kuid ma kardan, et üks hetk see isu tulep topelt tagasi :D

Kõndimas käin endiselt ning ujumas olen ka käinud. Ujumisega on see lugu, et sinna minek on alati nii ebameeldiv, külm ja jahe, kuid kui lõpuks vette saan ja ühe otsa ära ujun, siis olen omadega väga rahul, et ikka tulin. 

Siiani olen heas usus veel arvanud, et lähen ikka trenni tagasi ning pole veel lõpetanud Myfitnessi lepingut, kuid täna mõtlesin, et vist oleks targem ikka lõpetada, sest ilmselt 4 kuu jooksul ma sinna ei naase, milleks siis maksta? Pausile saab ka panna ainult 2 kuuks. Uurin siiski maad, et ehk õnnestub mul see ka pikemaks ajaks pausile saada. 

Reedel läksin Tallinnasse sõbrantsidele külla. Päeval sain Saana ja Hugoga kokku ning hiljem kui Hiiekal olid tööasjad aetud liitusin temaga. Käisime natsa shoppamas ning õhtul valmistas ta meile maitsva õhtusöögi, jutustasime, vaatasime ''Masterchefi''..no täielik naistekas oli :D

Sportlandis sattusin paljudest trenniriietest vaimustusse, no pole ju päris tükk aega endale midagi ostnud. Huvi pärast proovisin erinevaid retuuse..peale esimest paari adidase värvilisi retuuse sain aru, et hetkel pole need minu jaoks, jalad olid nagu sardellid all :D Kohe üldse ei sobinud. Dressidega on õnneks lihtsam..jalanõudest ärme räägi :D

Tegelikult oli mul plaanis laupäeval minna ''Nike Training dayle'', kuid reede õhtul hakkasin mõtlema, et mis ma seal siis lõppkokkuvõttes teen, kui ma trenni teha ei tohi? Nii ma otsustasin see aasta mitte minna. Alguses arvasin, et lähen niisama, ajan tuttavatega juttu jne..aga mis ma seal ajan kui kõik teevad trenni :D Igaljuhul jätsin siis minemata.Laupäeva hommikul pidin enne bussile minekut veel Saanaga kokku saama ning H-L sõidutas mind sinna kuhu vaja. Suundusime Saanaga siis Mothercare toodete laomüügile..no ausõna nagu oleks maailmas kõik lasteriided otsa saanud, järjekord oli meeletu. Me õnneks saime õigel ajal sinna, üks hetk kui seljataha vaatasin oli järjekord 150m kindlasti. Ja üleüldse oli see mõtetu müük, me ei leidnud sealt midagi. 

Jäin oma pealinnas käiguga rahule ning tore oli H-L näha rohkem kui tunnike. Loodan, et kui need kiired ajad tal möödas, siis on tal aega ka rohkem Tartus käia :)

Täitsa rahul oma ''saagiga''! Ootan juba ilusaid ja kuivasid ilmasid, et uued tossud jalga ajada ja kõndima minna :D

Hetke vorm siis selline. 32 nädalat ning +10kg.

Täna käisime Jarmoga naistepäeva puhul Werneris söömas ning üleüldse oli täitsa tore päev. Jarmo muidugi oli lõunani koolis, peale seda käisime mööblipoes diivani järel, mis me lastetuppa ostsime. Koju sõitsime nagu mustlased, diivani ots pagasnikust väljas :D 

Hommikul käisin E-kaubamajas, et vannituppa riiulit osta. Seisan siis seal ukse taga ja mõtlen, et miks ma sisse ei saa? Miks uks kinni on? Ukse peal on ju kirjas, et laupäeviti on pood avatud 10.00-16.00, vaatan kella, et no peaks ju avatud olema??!! Okei, sõidan siis teise ukse juurde ja sama asi, uks kinni. No mis mõttes? Kell on juba peaaegu lõuna ja pood on kinni??!! Istun siis autosse ja vahin seda poodi ja mõtlen, et väga veider ikka. Järgmine hetk jõuab kohale, et täna on ju pühapäev ja pühapäeviti ongi pood suletud :D Selle loo võib vist panna ''raseda mõistuse'' listi :D

Peaks vist tihedamini siia kirjutama, siis ei valgu jutt nii laiali :)

Nautige ilusaid ilmasid ning leidke enda jaoks aega!

Guess, who's back?

Hei, hei! No nüüd olen ma tõesti täitsa kaua siit blogist eemal olnud. Aasta lõpp oli tegelikult nii kiire, et lihtsalt polnud aega ja edasi läks trennidega nii nagu läinud on.
Kindlasti paljud teavad, et hetkel on mul käsil ''kosumise'' periood :) Jep, ma olen täitsa ''sedapsi''. Seoses sellega on üsna palju mu elus muutunud. Alustame siis algusest, nii nagu mulle kohane, rohkete piltidega :)

Ilmselt paljudele ei ütle see 10+0 seal pildil midagi, kuid selle foto jäädvustamisel olin ma 10-dat nädalat rase. Trenni tegin täitsa tavapäraselt, nii nagu ikka. Enesetunne on koguaeg väga hea olnud. Kaks esimest kuud oli väsimust ehk rohkem, kuid see on ka ainus mu raseduse sümptom olnud. No okei, kui nüüd otsida, siis peavalusid esines ka rohkem (neid oli ka varem), kuid rasedus ilmselt võimendas neid nii palju, et kui korralik peavalu oli, siis ikka oksendasin ka (tüüpiline migreen). Mingi hetk leidsin seose toiduga, kui sõin mingit jama sisse, siis oli ka peavalu kohal, edaspidi vältisin rämpsu ning peavalud jäid järjest harvemaks. Peale 20-dat nädalat ma enam seost toiduga ei leidnud, sest aegajalt ikka katsetasin šhokolaadi või ise küpsetatud kookidega, siis tuli pigem mängu töö ja ülekoormus. Jaanuaris puhkasin pikalt ning mul polnud kordagi peavalusid! Tööle naastes, esimesel päeval sain ma ühe hulleima migreenihoo, oksendasin õhtu jooksul mitu korda ning öö möödus ka poolunes, hommikuks oli seis sama ning lõpuks võtsin ikka arsti poolt välja kirjutatud migreenirohu sisse, see tegi olukorra kõvasti paremaks. Hetkel võin öelda, et piisav puhkus ja uni teevad imet, peavalusid pole mul peale seda korda olnud enam.

Aga selle pildi juurde minnes, sel hetkel ma arvasin, et olen juba maailma pakseim rase :D Ja nüüd tagant järgi oma vormi pilte vaadates saan ma aru, et krt, jumala hea vorm oli ju, mida ma siis ometi vingusin??! :D No ise oled ikka kõige suurem kriitik oma keha üle.

Alguses ma ikka tegin tavapäraselt trenni, mingi hetk hakkasin rohkem jälle rühmakates käima, kuid bodypumpiga lõpetasin 20-da nädala paiku ära, kuna pulss kippus liiga ülesse minema. 

Aegajalt tegin ka kodus trenni, kuid jõusaalis treenimine meeldib mulle ikka rohkem. Hetkel tunnen sellest väga puudust. 

Vormi koha pealt veel nii palju, et enne kui kõht hakkas kasvama läksid puusad laiemaks ja no rindadest ärme üldse räägigi :D 

24-dal nädalal olin natukene hädas emakakontraktsioonidega (seni oligi vist kõik liiga ilus) ning pidin üsna rahulikul reziimil olema, õnneks oli mul veel puhkus ning võtsingi aja maha, lugesin mitu raamatut läbi ja toimetasin vaikselt kodus. See oli see hetk kui kõht tegi väikse kasvuspurdi ja mul oli siuke tunne nagu lihased rebeneksid sees, kõht nagu tahtis kasvada, kuid lihased hoidsid kinni, no ei oska teisiti seda tunnet kirjeldada :) Tööle minnes aga hakkas kõik uuesti pihta ning arst soovitas haiguslehele jääda ning 26-dal nädalal sain trennitegemisele täieliku keelu peale. Haiguslehele ma kohe muidugi ei jäänud, sest muretsesin liialt teiste pärast (kes mind asendab jne jne), lõpuks toodi mulle mõsitus koju tagasi ning sain aru, et see pole siiski see koht, kus ma peaksin teistele mõtlema, vaid ikka eelkõige enda ja lapse peale. Nii ma siis jäingi veebruari alguses haiguslehele ja reedest olen ametlikult dekreedis. Umbes 1,5 nädalat kodus olles tegi olemise juba üsna heaks ja toonused olid päeva jooksul üsna harvad ning hetkel on juba üsna hea olla, teen kõike enesetunde järgi. Jõusaali mind siiski ei lubata, kuid käin kõndimas ja ujumas on ka plaanis hakata käima. Aga teate? Te ei kujuta ette kuidas ma oma praegust elu naudin. Hiie-Liin ikka naerab, et terve eelmise aasta ma rääkisin, kuidas ma tahaks lihtsalt koduperenaine olla (see on see kui töötad liiga palju), ehk siis, soovidega tuleb ettevaatlik olla, kipuvad täide minema ;)

Lisaks muudele uudistele on meil kodus kassibeebi Fred, kes on maailma nunnum ja memmekam kass :) Olen endale terve elu tahtnud sellist sülekassi ja tema ongi täpselt selline. Eks ta teeb lollusi ka ikka, närib lilli ja marutab ringi, kuid üldiselt on ta väga nunnu ja tore kass :)

Paljud mõtlevad kindlasti, et päris igav elu? Kui nüüd aus olla, siis päris mitmel korral olen tabanud ennast mõttelt, et päevas jääb tundidest väheks, et ma kõik oma plaanid ja mõtted ellu jõuaks viia, siis lohutan ennast jälle sellega, et mul on käsil ikka pikem puhkus :D
Tavaliselt ärkan hommikuti koos Jarmoga üles, teen meile süüa ning edasi toimetan omi asju. Käin kõndimas, õmblen (üritan :D), ajan linnas asju, saan sõbrannadega kokku, teen süüa jne jne

Läksime Honeybeariga tähistama mu dekreedi algust ehk ametlikult koduperenaine!

Saage tuttavaks, minu nunnu õepoeg Sebastian. Märtsis on mul seoses temaga üsna tihe graafik. Õel algab kool jälle ning samal ajal hoian mina Sebastianit. Lihtne see ei saa olema, te ei kujuta ette kui palju tähelepanu see väike tegelane nõuab, aga küll kambapeale saame hakkama ;)

Hetke vorm on selline, six-packist on saanud one-pack :D Ja muide, saapaid polegi enam nii lihtne jalga panna :D Kaalu on juurde tulnud selle 30 nädalaga 8-9 kg, iseenesest polegi nii hull, kuna toitumine on olnud nii ja naa. Söön ma nagu ikka-palju. Jarmo ikka imestab kuidas ma nii palju süüa jaksan. Õnneks nüüd kui kõht on järsku suureks paisunud väga palju süüa ei saagi, lucky me! Edasi üritan rohkem jälgida mida suhu pistan, sest mõte sellest, et 2 kuuga võib vabalt veel sama palju kaalu juurde visata natukene hirmutab. 

Kui nüüd need 7 kuud kokku võtta, siis on kõik olnud ikka väga hästi, muidugi algselt oli ju plaanis, et käin jõusaalis ikka raseduse lõpuni, kuid jah, see on ainus miinus, kui keha nõuab muud, siis tuleb talle seda ka anda. Sõbranna ikka alguses naeris, et ma olen ilmselt see hull kes enne sünnitama minemist veel tõmbab Myfitnessis lõuga :D Ilmselt jääb see nali ära, samas mine sa tea :D

Ahjaa, kodus on ka juba täitsa ''kodutunne'' , natukene sisustuselemente on veel puudu, kuid üldiselt oleme valmis. Nüüd mul on lõpuks ju aega nende asjadega tegeleda :)

Kuna hetkel on ainsaks trenniks kõndimine, siis see nädal sai Sebastianiga maha kõnnitud 40 km, olen täitsa rahul.

Mõneks ajaks see blogi ilmselt ei jää selliseks trenniblogiks nagu ta varem oli (seda ta polnud juba ammu tegelikult), vanal kujul hakkab see edasi minema ehk suvel jälle (loodame :). Samas päris lukku ma ka ei tahaks blogi panna ning kuna nüüd mul on rohkem aega, siis aegajalt ma ikka siia midagi kirjutan. Mis te sellest arvate?

Kaunist õhtut! 

Aeg lendab..

Hei, siin see aeg lendab kohe eriti kiiresti. Õhtuti olen ikka mõelnud, et nii..nüüd teen selle postituse ära, kuid lõpuks olen nii väsinud, et ei viitsi sellele mõeldagi. Täna, siis võtsin ennast kokku :D  Päevad on olnud üsna aktiivsed meil, välja arvatud täna. Öösel oli siin päris korralik vihmasadu ja täna oli terve päev pilves ja üsna tuuline, samas oli väga soe. Selle tõttu ei viitsinud keegi ennast varakult välja ajada. Lõpuks siiski võtsime vastu otsuse, et lähme linna peale kolama ja sööma.
Kui siin Playa de las Americases oli lihtsalt pilvine ja tuuline, siis pealinnas Santa Cruzis oli kohe päris hull torm (puud maas, autod kraavis jne). Seal põhja pool on üldse jahedam ja kehvem ilm kui siin lõunas, kuigi vahemaa pole suur, kui ma nüüd ei eksi, siis umbes 1,5h sõitu. Igaljuhul seal anti päris tormihoiatus, näis kas see siia ka jõuab. Nüüd õhtuks oli siin juba taevas selgem ja polnud ka enam nii tuuline.

Sellise matkaautoga me siin ringi tripimegi. Mägede vahel rüüpab see junn ikka korralikult kütet. Põhiautojuht on meil Siim, kuid autot rentides sai ka minu nimi listi pandud. Üldiselt on nii, et see kes kaine, see sõidab :D Kuna ma olen naguinii koguaeg kaine, siis võikski mina ju sõita, sõitsin ka üks õhtu..rohkem väga ei taha :D Okei, nii hull see polnud..Jarmo kartis rohkem :D Igaljuhul peale minu on ikka teised ka sõitnud.

Üleeile käisime kuulsas Loro pargis. See on segu loomaaiast ja pargist. Sissepääsu juures anti meile pargi kaart ning kava. Kindlatel kellaaegadel toimusid erinevad showd (delfiinide, vaalade ja merilõvide). Kõik showd olid väga vinged, kuid lemmikuks sai mul delfiinide oma, uskumatu kui targad nad on ja mis tööd nendega on tehtud, et kõik trikid neile selgeks on tehtud. Väga vinge!
Vaalad olid ka vinged-käsu peale pritsisid esimestes ridades istujad ligumärjaks :D me istusime ka splash zones aga me pääsesime mõne piisaga. Esimeste ridade omad olid ikka täitsa läbimärjad (enamustel olid vihmakeebid seljas, mida seal 3.- eest müüdi).
Ega tegelikult ei saa jätta merilõvisid ka kiitmata, nad olid väga nunnud ja targad :)

Terve park oli väga ilus ja hoolitsetud. Kohati oli tunne nagu oleks dzunglisse sattunud. Peale showde sai seal veel vaadata pingviine, papagoisid, gorillasid, haisid ja muid kalu. Ühesõnaga tegevust seal leidus.

Merilõvide show

Õhtust käisime me söömas vanas munkade külas, kus oli mitmeid erinevaid restorane, meie käisime Miradoris, kus avanes selline kaunis vaade. Järjekordne õnnestunud söögikohavalik. Toit oli ka super!

Eilse päeva veetsime me Siam veepargis. Hommikusöögi sõime seekord väljas. Full english breakfast läks enamvähem kõigile :D Seni oleme villas ühise hommikusöögi valmistanud ja ikka koos söönud. Ülejäänud toidukorras oleme kas väljas söönud või grillil teinud.
Siam pargi läbivaks temaatikaks on Taimaa. Kui ma võrdlen seda veeparki Dubai omadega kus ma käisin eelmine aasta, siis see oli ausõna vingem! Üsna lai valik atraktsioone, enamus kummirõngaste peal (1-4 kohalised). Punastel radadel kiljusid kõik ikka plikamoodi :D Õhtuks olime päris läbi omadega.

Oh seda rõõmu ja põnevust, mis meid veepargis ootas :D

Sinna läheks iga kell tagasi, täiskasvanutele väga sobiv veepark, lastele ma nii väga ei pannudki atraktsioone tähele. Midagi nagu oli, kuid üsna vähe.

Vaade meie toa rõdult linnale. Vasakule poole jääb merevaade.

Üldiselt olen ma üsna suur pildistaja, kuid sellel reisil olen harukordselt vähe pilte teinud, ilmselt on tinginud seda see, et olen ainus naine pundis. Kui Hiiekas ka ikka oleks kaasas olnud, siis oleks me ilmselt rohkem shootinud :D

Õhtustama viis Lauri meid ühte kalarestorani, kus valisime ise kala ning see tehti meie jaoks valmis. Kalahind oli 20.-/kg. Kala serveeriti meile ´´papas arrugadas´´ ega (kanaari kartul, mis on keedetud suure hulga meresoolavee sees ja ei ole kooritud) ja värske salatiga. Juurde pakuti veel ´´ mojo´´ t, mis on kohalik kanaarikaste. Roheline mojo- oliiviõlikaste, millele on juurde lisatud koriander, petersell ja paprika. Punane mojo- oliiviõlikaste hulga tsillipipra, safrani, küüslaugu, mandlite jm lisanditega. Kõik see kokku oli ÜLIMAITSEV. Täna tegime kodustes tingimustes ka kanaari kartulit, no sai peaaegu sama hea. Jarmo juba kardab, et nüüd peab kuu aega kodus selliseid kartuleid sööma :D 
Tänase õhtusöögi üle sai ikka naerdud laua taga, keedukartul ja kohalik sai, üsna niru nägi välja aga noh, kartul maitses hea :D

 

Pildil on näha ka neid kanaari kartuleid, no näevad välja täitsa tavalised koorega keedetud kartulid, meenutavad neid ´´seakartuleid´´ (nii välimuselt kui ka maitselt)..lapsepõlv tuli kohe meelde, kui sai vanaema ja vanaisa pool selliseid kartuleid söödud :)

Tänane päev möödus meil siis Las Americases ja Los Cristianoses. Kolasime mööda linna ringi ja käisime ühes Itaalia restoranis paellat söömas. Välimuselt nägi roog päris hea välja, kuid mingit maitseelamust ma sealt ei saanud, kõigil oli väike pettumus söögist. 

Õhtu veetsime kõik kodus omi asju ajades. Ning tundub, et täna saavad kõik üsna mõistlikul ajal magama. No mina tegelikult olengi iga õhtu kella kümneks juba pikali olnud, üsna hea reziim on olnud, ja ütleme nii, et seda puhkust võib täiega puhkuseks nimetada, öiseid unetunde mul ikka jagub, poiste kohta ei saa sama öelda :D

Järgmise korrani ;)

Päikese all..

Hei, hei! Mainin kohe ära, et Tenerifel on nii mõnus ja soe! Räägin kohe algusest kuidas me üldse sellise plaani tegime, et siia tulla. Kõiges on süüdi Hiie-Liin! Neil oli Siimuga juba piletid ostetud ja nii muuseas kutsus Hiiekas meid ka kaasa. Natukene mõtlemist ja planeerimist ning nii olid ka meil piletid olemas (see toimus kõik augustikuus vist). Lõpuks lisandus meie reisipunti veel rahvast ning algselt oligi meid kokku 8. Põhimõtteliselt oli nii, et meie Jarmoga tundsime ainult Hiiekat, Siimu teadsime nii palju kui Hiiekas temast rääkinud oli ja no pildi pealt ka ju olime näinud :D Ja siis kui tuli välja, et Hiie-Liin ei saagi töökohustuste tõttu puhkama tulla, oli väike nördimus küll, et nagu what? Me ju ei tunne mitte kedagi. Õnneks saime me sellest kiiresti üle, no tglt polnudki millestki üle saada ju :D Lisaks Hiiekale ei tulnud veel 2 inimest ja nii meid jäigi siis kokku 5. Igaljuhul hirm võõraste inimeste ees oli küll täitsa asjatu, väga vahva punt on meil koos.
Igaljuhul lend läks meil Stocholmist, et sinna jõuda alustasime päev varem oma reisi ning veetsime öö kruiisilaeval. See oligi niiöelda tutvumisõhtu. Sõime õhtust ning vihtusime kella kaheni öösel tantsu. Järgmine päev tegime väikse tiiru Stocholmi peal ja kella neljast lendasime Tenerifele. Lend oli 6h pikk. Sellest kuuest tunnist ma magasin healjuhul 2, ülejäänud aja lugesin raamatut ja võimlesin vahekäigus. Õnneks oli lennukis viimased read täitsa tühjad ning ärandasin sealt endale terve istmete rea, kus ma siis mõnusalt lebotasin.
Kohale jõudes rentisime lennujaamast auto ning hakkasime oma villat otsima. Google map juhatas meid ilusti kohale, sildi peal oli ka justkui see aadress, kuid millegi pärast meid sisse ei tahetud lasta :D Vastu tuli kena Hispaani neiu. Meie siis rõõmsalt: Hello! We are finally here! Neiu: So? Meie: We rent this house! Neiu: No! I live here! Meie: WTFCK :D  Helistasime siis sellele naisele kes meie majaga tegeles ning ta juhatas meid mujale. Tuli välja, et tänav oligi õige aga olime vales otsas. Siin mingi imelik süsteem nende numbritega, et mõlemas otsas samad numbrid..no ühesõnaga keeruline. Igaljuhul 30 min hiljem olime õiges kohas. Tutvusime oma villaga, mille üle nuriseda ei saa, maja on super ja ruumi on siin rohkem kui küll. See maja majutaks julgelt 10 inimest ära, võibolla isegi rohkem, ma pole voodikohti üle lugenud. Korruseid on siin kolm ning alumisel korrusel pole me keegi rohkem käinud kui maja tutvusmiringil..seal oli ka paar magamistuba, lisaks veel köök jne. Ühesõnaga kui käppelt teha, siis meie juures saab ööbida :D
Meie peatusmiskoht on Las Americases ning üritame iga päev kuskil põnevas kohas ära käia.

Esimesel päeval jalutasime natukene Las Americases ringi ning tegime suurema shopingu kohalikus supermarketis. Ülejäänud päeva veetsime basseini ääres ning õhtul läksime taaskord linna peale uudistama. Kui nüüd päeval on siin keskelt läbi 26 soojakraadi, mis on minu jaoks mõnusalt palav, siis õhtune 20 kraadine õhusoojus nõuab minu jaoks juba soojemaid riideid.

Eile käisime Teide mäge vallutamas, mis on siis õigupoolest magav vulkaan. Teide on Hispaania kõrgeim mäetipp - 3718m ning maailmasuuruselt kolmas vulkaan (viimati purskas aastal 1798). Peaaegu tippu välja viib korralik käänuline asfalttee. Viimase osa teeb  ära köisraudtee, mis viib 3550 m kõrgusele. Tegelikult päris tippu saab üldse jalgsi ja selleks vaja eriluba osta. Köisraudteega me edasi ei läinud, sest ilmastikuolud polnud seal just kiita +8 kraadi sooja ja tuul puhus 40m/s. Kuna me olime üsna suviselt riides kõik, siis ei riskinud enda külmetamisega seal.

Loomulikult tegime tee peal vahepeatusi. Käisime kohalikus kohvikus, kohalikku kohvikraami joomas (nime ei mäleta). Lisaks kohustuslikud pildistamispeatused.

Vahepeatus God´s Fingeri juures.

 

Peale pikka seiklemist ja käänulist mägiteed tegime väikse söögi ja joogipeatuse Los Gigantese linnas, kus on kuulsad poole kilomeetri kõrgused Los Gigantese kaljud. Sinna jõuda oli ikka täitsa hea, sest autosõidust oli süda täitsa paha ja mõttes oli, et nii pea enam mägedesse ei kipu, ilmselt siiski üks päev jälle lähme. 

Aga mägedes seigeldes oli ikka täitsa vinge kuidas ilmastik muutus. Alt sõitu alustades oli +26 kraadi sooja, poole peale jõudes +15 soojakraadi, kuid ilus päikesepaisteline ilm, siis vahepeal kulges meie sõit pilvedes ja kohati vihmas ning ülespoole pilvepiiri jõudes oli jälle mõnus päikesepaisteline ilm, kuid üsna tuuline.

Igaljuhul üsna tore päev oli. Tagasi alla jõudes oli kõigil päris suur väsimus peal ning mina vist jäingi juba enne kella üheksat magama, poisid veel läksid ööklubisid vallutama ning jõudsid alles hommikupoolikul tagasi :D Täna ei taha ilmselt keegi nende nahas olla :D

Saigi vist esialgu kõik, hetkel sombusesse Eestisse ei igatse :)