Long time no see..

Helloo! Vahepeal ma lihtsalt ei viitsinud vist midagi kirjutada, kuigi praegu on vanu postitusi tagantjärgi nii tore lugeda.
Enivei, siin ma nüüd siis olen, 16kg raskemana ja rasedana! Jep, mäletan veel siiani enda sõnu, et hullud on need kes saavad 2 last järjest.. ja, noh..siiani arvan nii :D Mängisime plaani ümber ja tulemus on see, et Karlist saab varsti suur vend! Uskumatu kuidas aeg ikka lendab, loetud nädalad ja mul saab olema 2 last. Ma veel ei ole sellele väga palju mõelnud, et kuidas see elu siis hakkab olema. Kuidagi saab ikka hakkama!

Karl sai vahepeal 2 aastaseks! JUBA 2 AASTANE! Beebist pole enam juttugi. Nii, kui see 2 kukkus hakkasid pihta mingid jonnihood, et kas see ongi siis see ''hull kahene''? Minu laps ja jonnib nii? Mäletan kuidas kunagi selliseid jonnivaid lapsi nähes mõtlesin, et issand kui halvasti kasvatatud.. njaa, pööritan silmi praegu. Igaljuhul mõni nädal kestis see periood..tahan, ei taha, ikkagi tahan jne jne. Keeruliseks teeb asja see, et ta ei räägi veel ja mul on kohati üsna raske temast aru saada, mida ta siis lõppkokkuvõttes tahab? Ma ei ole väga suur sensitiiv ja mõtetelugeja ka (kuigi võiks ju), niiet vahepeal jookseb endal ka mõistus korralikult kokku.
Vahepeal oli vaikus ja nüüd nädal on jälle oma jonnipoolt näidanud..siis kui ma temaga mänguväljakul olen. Kadedus on selle nimi vot! Enda asjadega mängida ei taha ja teistele ka ei luba aga teiste asjadega ikkagi mängiks ju. Räägin mis ma räägin aga kui see jonn peale tuleb, siis ei aita ükski hea ega halb sõna. Paar korda olengi ta lihtsalt kaenlasse võtnud ja koju tulnud ära, ise üritades oma emotsioone vaos hoida, sest ei teagi kohe kas nutta, naerda või karjuda. väga abitu tunne on kui ei tule lapsega toime.
Igaljuhul kui sellised asjad pihta hakkasid, siis mõtlesin, et appi, mis mu lapsega toimub, miks ta nii nüüd käitub? Ümberringi aga sama vanu lapsi jälgides sain aru, et kõigil toimub selles vanuses midagi sarnast. Ütleme nii, et mänguväljakul teisi jonnivaid lapsi nähes oli endal sees ikka väike rõõm, sest minu laps polegi ainus! Teiste vanematega rääkides sain kinnitust, et see käib vist asja juurde. Kõik käib periooditi, ja nii ongi!

Muidu kulgeb meie elu üsna rahulikult. Rasedus on samamoodi läinud rahulikult ja ilma eriliste vaevusteta. Vahepeal olin toonustega rohkem kimpus aga nüüd olen neile käega löönud.Trenni olen ikka teinud, nüüd viimastel nädalatel on selles osas suurem laiskus peal. Mitte isegi laiskus vaid pigem see, et kui meil on hoidja tulnud ja mul on vaba aeg, siis pigem ajaks linnas asju, shoppaks uue elaniku jaoks vajaminevaid asju jne jne. Juuli-august on trennist paus ja sügisel üritaks uue hooga alustada.
Üldse on viimasel ajal selline tunne, et nii paljuon vaja teha ja veel rohkem TAHAKS teha aga ei ole aega!

Karl alustas see aasta maratonidega! Tegelikult käis Tillujooksul ja Tillu Rattarallil. Ütleme nii, et talle täitsa meeldis. Oma tõuksiga on ta tõeline äss, vahepeal on tükk tegu, et talle järgi jõuda.

Juhuse tahtel sain seekord ka Teevi juurde pildistama. Jäin ülirahule ja soovitan kõigile!

Kodus käis meid pildistamas Kadri Audova, kes pildistas ka Karli, kui ta oli 12 päevane. Väga tore sessioon oli taaskord. 

Nüüd siis on jälle ots lahti tehtud ja ehk suudan püsivamalt meist märku anda. Elu läheb peagi üsna põnevaks ja veel kiiremaks. Kui nii pikk paus on olnud, siis on üsna raske kõike kokku võtta ja noh, mul ei ole ka seda aega, et siin tunde kirjutada. Ütleme nii, et ma väga ootan seda aega kui teine laps ka ära sünnib. See kõhuga elu koos väikese lapsega on nats raske ikka..eriti viimane kuu. Tahaks Karliga joosta ja mürada ilma, et keegi sulle jalgu ribidesse lööks ja noh, sümfüüsivalust ei hakka ma üldse rääkima.. aga ega ma siia kurtma nüüd tulnud. Imeline aeg ju! ;)