KUUS!

Jep, Karl on juba pooleaastane! Pool aastat on justkui üsna pikk aeg, kuid siiamaani me Jarmoga vahest heldinult mõtleme, et meil on laps?! See tundub lihtsalt nii uskumatu, alles ta kasvas mul kõhus, siis ta sündis ja juba on möödas pool aastat..oehh. Pole lihtsalt sõnu kui palju rõõmu ja samas ka südamevalu võib oma laps sulle tuua. 

Karli sünnipäevahommik algas üsna kenasti. Alustasime hommikut kunstitunniga, ehk Karl plätserdas natukene näpuvärvidega, et saada isadepäevakaardi jaoks materjali. Lõunast tuli meile Hiie-Liin pealinnast külla. Jalutasime väljas ja veetsime niisama koos aega. Karl ise oli üsna virilake, tegi lühikesi uinakuid ja väsis kiiresti (selline asi oli kestnud juba kolm päeva), ajasin kõik ''hammaste'' süüks, mida endiselt pole tulnud! Õhtul läksime Hiiekaga trenni ja tagasi tulles oli Karl üsna õnnetu olemisega. Jarmo oli talle igaks juhuks inhalatsiooni juba teinud, sest järsku oli hääl ära kadunud ning magamamineku ajaks oli tekkinud ka väikene nohu, mis tundidega läks nii hulluks, et magamisest ei tulnud suurt midagi välja. Selili/külili olla ei saanud, sest ninas olev ja kurku valguv tatt ei lasknud mitte kuidagi olla. Iga kord kui ta magama jäi ja tatti liiga palju kurku kogunes ärkas ta ehmatades ja nuttes üles. Lõpuks sain ta kõhuli oma rinnale magama, nii voolas vähemalt kõik välja ja ta sai natukenegi magada. Hiljem õnnestus ta voodisse kõhuli saada. Ühesõnaga üsna rahutu öö oli. 

Järgmine päev oli meil korraline perearsti visiit, kes saatis meid cito! ajaga infektsionisti juurde, et selgitada välja miks laps nii tihti haige on. Saime aja samaks päevaks! Jõudsime käia veel kodus söömas ja väikest uinakut tegemas. Enne arsti juurde minekut oli tõusnud ka palavik 38C peale ja hakkas tekkima köha. 

infektsionisti juures me suurt targemaks ei saanud, ta kirjutas meid kohe haiglasse sisse kuna haiguse algus on nii äge olnud ja ilmselt järgnev öö võib veel hullem tulla, siis parem kui me oleks järelvalve all. Õnneks see öö hullem ei tulnud, palavik küll püsis, ja tatti voolas meeletult, kuid ta sai juba natukene paremini magada. Reede hommikul võeti ka vereanalüüsid, mis olid õnneks korras, kuid bronhides oli väike kahin ja lisaks tavalisele inhalatsioonile pandi peale ka ventolin (see lõõgastab ja laiendab bronhe). Eile õhtul saime õnneks koju, väike kahin püsib, kuid jätkan kodus ventoliniga ja teisipäeval lähme kontrolli. 

Need päevad haiglas olid üsna rasked, sest enamus aega tahtis Karl süles olla, esimene päev ta magas ka ainult süles ja ärkveloleku ajal pidi teda koguaeg tegevuses hoidma. Vaatamata sellele, et tal oli palavik ja kehva olla, püsis ta ikka rõõmsameelsena. 

Kuna nüüd oleme terve nädala praktiliselt ninapidi koos olnud, siis kardan, et ta on sellega ära harjunud ja ei oska enam üksi olla. Praegu veel ajan haiguse kaela väikse virina kui silmapiiril ei ole, kuid näis mis hiljem saama hakkab. 

Natukene teeb murelikuks ka see, et ta nii tihti haige on. Eks teisipäeval üritan arsti käest natukene uurida, et mis edasi ja kas äkki saab mingeid lisaanalüüse või uuringuid teha. 

Kuna ma töötan ka ise meditsiinivaldkonnas, siis oli väga huvitav jälgida personali käitumist ja suhtlemist. Ei satu just väga tihti väljaspool tööaega haiglasse. Personal vahetus seal iga hommik ja õhtu, et nägin ikka erinevaid nägusid. Põhimõtteliselt sai kohe vahet teha keda reaalselt huvitas su lapse enesetunne ja kes tuli lihtsalt kiirelt läbi, et nägu üle vaadata. Üle 5 minuti ei soostunud keegi palatis olema, mingi hetk tekkis mul väike trots kui valvearst tuli Karli üle vaatama, ta oli vast mõned minutid jõudnud olla ja kopsud ära kuulanud kui tema olemisest oli näha, et jube kiire on (kammoon, sa ei tööta EMO-s, et sul koguaeg tuli takus on). Igaljuhul küsisin ta käest täpsustavaid vastuseid analüüside kohta ja küsimustele vastates ta lihtsalt sujuvalt liikus ukse poole. Täitsa komöödia. 

Iga päev käidi ka palatit koristamas, mõni hooldaja oli väga viisakas ja ütles mida ta tegema hakkab, samas teine lendas sisse, mokaotsast tuli tere ja hakkas lapiga ringi sahmima.

Igas valdkonnas töötades on ju suhtlemine nr1! Kasvõi näiteks lapsel vere võtmine. See on selline protseduur kus kindlasti peaks lapsega suhtlema, rääkima mida ja miks sa seda teed (mis siis, et ta ei saa aru, kuid emotsioon loeb). Verd võttis laboris tuim tädi, kes oma suud avama ei soostunud. Karl oli muidugi rahulik, kuid mind see häiris. 

Aga üldiselt polnud seal suurt häda midagi. 

Sünnipäevakoogiks oli jälle küpsetamata toorjuustukook, seekord tegin hästi šhokolaadise..No sai päris hea ja tummine! 

6-kuune Karl kaalub 10 300g ja on 75cm pikk.

Nagu ma juba mainisin, siis hambaid on endiselt 0 tal suus. Lisatoiduna hakkas mõned nädalad tagasi püreesid sööma. Seni on söönud suvikõrvitsat, lillkapsast, muskaatkõrvitsat, kartulit ja täna sai esimest korda ka riisiputru. Vaikselt toon uusi asju menüüsse sisse ning mingi hetk tuleb ilmselt 2 toidukorda püreesid. Seni on talle kõik maitsenud ja suurt plätserdamist toiduga pole olnud. Peakski varsti söögitooli ära ostma. Planeerisin juba ammu, et ostan STOKKE puidust tooli, kuid toda saab kasutama hakata alles siis, kui laps juba istub, Karl veel ei istu (sellega võib veel paar kuud minna). Nüüd kaldun selle poole, et tuleb soetada selline, mida saab väikse kalde alla panna, kasvõi esialgu (mulle tegelikult need suured kobakad ei meeldi), hiljem siis maha müüa ja osta väike puidust asemele. Ma lihtsalt tahaksin harjutada teda juba varakult söögilaua taga sööma, see lamamistoolis söötmine ei tundu kohe kuidagi õige. Oskab keegi ehk soovitada mõnda head tooli?
Ringi liigub ta üsna aktiivselt, roomama pole veel hakanud, kuid usinalt harjutab. Hetkel tuleb välja ainult tagurpidi roomamine. Kui midagi talle ei meeldi, siis annab ta sellest üsna häälekalt märku. Praegu tundubki, et tal on mingi ''memmeka'' ja läheduse periood (see oli juba enne haigeks jäämist). Muidu on ta väga lõbus poiss, talle meeldib kui temaga räägitakse, vahest ta jutustab ka vastu, kuid naeratus on üldiselt garanteeritud.
Hommikused temapoolsed äratused on läinud järjest varasemaks (täna ärkasime 5.40), õhtuti magama läheb kella 20-st. Nüüd see vahepealne haiglaetapp on vist unereziimi sassi löönud ja näis kuidas edasi hakkab minema
Lemmikuteks mänguasjadeks on praegu kõik laulvad ja näritavad asjad (laulev koer, laulev raamat, klaver, kummist kass jne). Siinkohal tänud vanaemale, kes igakuiselt Karli mänguasjadega varustab!
Puslematti võib ta ka tükk aega lammutada, ahjaa mu juuste kakkumine on ka üks meelistegevusi. Fred toob talle ka alati naeratuse näole ja kui õnnestub, siis saab käed karvaseks ka! :D
Karli on nii tore jälgida kui ta omaette askeldab, no ta on nii asjalik. Ilmselt iga ema tunneb oma lapse üle uhkust ja naeratab iga ta liigutuse peale. Igal võimalusel ma musitan ja nuusutan teda, need kellel lapsi pole ei saa sellest ilmselt aru, ma ka varem ei saanud. Pole lihtsalt sõnu kui palju armastust üks laps, OMA laps sinu sisse tuua võib.

Karl teeb kunsti :)

Lapse uneminutid haiglas.

Isadepäeva kink Jarmole

Vaatamata haigusele on ta ikka üsna aktiivne ja lõbusake :)

Selle nädala kohta ei hakka ma trennide osas kokkuvõtet tegema, sest suurt aktiivsust polnud. Nädala alguses jõudsin 2x jõusaalis käia ja sellega see piirdus. Nendest ühel korral käisime koos Hiiekaga, tegime väga hea jalatrenni (tema pani kava kokku ja piitsutas mind) ning samal päeval jäigi Karl haigeks. Uuel nädalal ehk õnnestus uue hooga alustada. 

Püsige terved!