Shoppamise eesmärk oli leida Mannile mingi jakk/jope/tuulekas, et ta seal mägedes päris ära ei külmu :D Muidugi ega mul nüüd ka mingeid erilisi matkariideid kaasas pole, kuid usun, et saan hakkama. Vahepeal kiskus asi üsna lootusetuks, sest seda mida vaja, seda polnud ning teades kui pirtsakas Mann on, siis oli olukord veel lootusetum :D (vihje: mida roosam, seda parem). Lõpuks, viimasel hetkel leidsin talle ühest spordipoest erk roosa tuuleka. Päev korras! Hirmutasin juba Manni, et ta peab siis tädi kašmiirkampsunid selga panema, mis on muidugi väga soojad, kuid meie riide eelistused kahjuks ei kattu tädi omaga :D
Üldiselt see shoppamine mulle väga ei istu, sest väsin ja tüdinen üsna kiiresti poodidest. Mulle meeldiks pigem kuskil välikohvikus istuda ja niisama elu ja melu nautida. Muide eile ei paelunud mind isegi spordipoed ning kui nüüd aus olla, siis ma ei ostnud ûhtegi spordiasja ka, mis on ime, sest viimasel ajal ma ainult spordiriideid ostangi :D
Õhtuks juba jõudsime Wissembourgi ning läksime Manniga kohe jalutama. Tegime kesklinnas väikse tiiru ning minul oli kindel soov viinamarjamägede vahele jõuda ning väikse veenmise peale sain ka. Mäe peale jõudmiseks pidime läbima hästi väikese metsase oru (mis oli inimestele treppidega mugavaks tehtud), kuid kuna ma leidsin Jackiel (tädi kass) suure puugi, siis Mann arvas, et kui ta jala sinna puude vahele tõstab lendab talle mingi puugipesakond peale. Kui sellest läbi saime, jõudsime eeslinna, kust tuli veel üks keskmine tõus, et viinamarjade põllule saada. Ma vana matkasell avastasin majade vahel tee ja arvasin, et suurepärane mõte on sealt lõigata. Tõus oli korralik ning Mann ikka natsa vingus ka, et kaua veel, miks nii kiiresti jne. No igaljuhul sinna üles jõudes oli mul päris naljakas avastada, et oleme tupikus ja viinamarjapõllule sealt kohe kindlasti ei saa :D Peast käis läbi kiire mõte, et kuidas ma seda Mannile, kes võttis tõusul viimaseid samme, seda ütlen :D Manni nägu venis muidigi pikaks kui kuulis, et see käik oli ilmaasjata. Suundusime siis alla tagasi ning läksime teada tuntud teed pidi sinna põllule. Mann muidugi jõudis ainult poole peale, sest tema on meil nii väetike ja oli õhtuks üsna läbi. Ma siis tegin kiire jooksu mäe otsa, et näha seda ilusat linnavaadet.
Viinamarjapõldude kohapealt on sügisel siin kindlasti ilusam, sest siis on põõsad võimsamad ja loomulikult viinamarju täis :D Aga eks igal aastaajal on siin väga kaunis.
Wissembourg on selline vanalinnastiilis väike linnake, mis tegelikult on väga saksahõnguline (sõja ajal oli kord Prantsusmaa, kord Saksamaa käes, kuid lõpuks jäi ikka Prantsusmaale). Kesklinnas asuvad väikesed kohvikud, butiigid. Suuri poode seal polegi.
Tagasi jõudes sõime õhtust ning magama, sest äratus oli meil vara.
Öösel ärkasin päris mitu korda ülesse, sest kass otsustas, et jube hea on minu ja Manni juures magada. Nii ta siis magaski, kord ühe, kord teise külje all.
Hommikul oli kiire äratus, söök ja minekule.
Tänane päev kulges meil mööda Baierimaad, seda loodust peab oma silmaga nägema, piltidega ei suuda ka kahjuks seda ilu edasi anda. Zugspitze juurde saamiseks lõikasime läbi Austria natukene teed, tegelikult see mägi jagunebki saksa ja austria vahel ära. Tipus olles einestasime Austria poole peal näiteks :D Zugspitze on Saksamaa kõrgeim tipp, 2962m merepinnast.
Alpides me seekord suurt ei matkanudki, kartsin hullemat :D Zugspitze tippu läksime me mägirongiga, ning päris tippu saime gondliga. Ûles jõudes oli alguses üsna pilvine, kuid peale lõunasööki läks ilusaks. Kui päike paistis oli mõnusalt soe, sooja oli muidu vist 2C kandis, kuid tundus, et oli isegi soojem. Üldine kliima siin Saksa ja Austria piiri ääres on umbes selline nagu meil mai alguses Eestis, loodus on äsja rohelusse puhkenud ja mõnus kevadine, täitsa kevade lõhn on isegi väljas :)
Gondliga alla sõites sai teoks Manni suurim kõrgustega seotud hirm, kõrvad läksid koledat moodi lukku ning ta oli päris hädas nendega. Tõmbas isegi pisara välja, üks tore saksa
onu näitas erinevaid võtteid mida lukus kõrvade puhul teha ja lõpuks otsist kuskilt nätsu välja, kõrvad sai Mann lahti muidugi alles maa peale jõudes, suure ragina ja valuga. Gondel viis meid tagasi alla ning vaatasime üle kauni Eibsee järve, mis kõrgelt gondlist vaadates tundus justkui olevat nagu helesinine laguun. Kunagi ma lähen sinna veel tagasi!
Muidugi lõpuks olime me päris vässud. Hotelli jõudes tegime väikse puhkepausi ja juba läksime Garmisch-Partenkirchenit (2 kokku kasvanud linna, mis on talviti suusatajaid/lauatajaid täis) avastama (jääme 1 ööks siia). Tegime 1,5h jalutuskäigu linnas, valisime välja ühe restorani ning lõpetasime õhtu maitsva söögiga.
Jarmo küsis täna, et no kas trenni ka oled teinud? Mul on asjad kaasas, kuid peale selliseid kõndimisrohkeid päevi mu jalad kohe üldse ei kanna mind jooksma :D Hetkel olen nii väss, et mul tuleb ilmselt selle nädala parim uni :D
Tegelikult on nii palju mõtteid ja emotsioone, mida tahaks jagada, kuid praeguseks on lisaks jalgadele ka mu pea väsinud. Eks koju jõudes teen veel ühe suurema pildipostituse ka (kui tühjendan kaamera arvutisse).
Homsed plaanid on veel lahtised, otsustame hommikusöögil kuhu suuna võtame, õhtuks jõuame Wissembourgi tagasi.
Allpool mõned pildikesed mis telefoniga klõpsisin, põhikraam on veel kaameras :)
Heidelberg
Eibsee järve läbipaistev vesi. Kui päev poleks juba nii pikk olnud, siis oleksin hea meelega järvele ringi peale matkanud. Teine kord!
No comments:
Post a Comment